Žonglöör oli keskajal rändav muusik ja meelelahutaja, kes valdas mitmesuguseid etenduskunste. Žonglöörid rändasid ringi kas üksinda või väiksemas seltskonnas ning teenisid elatist lauldes, trikke tehes ja musitseerides.
Žonglööre peeti ühiskonna heidikuteks ja neil puudus kiriku õnnistus.
Nad võisid ühineda ka rändmuusikute vennaskondadega, millest hiljem kujunesid muusikute gildid, kus oli võimalik omandada ka muusikaharidust.
Sõna on jõudnud eesti keelde prantsuse sõna jongleur vahendusel ladina keelest, milles joculator (sõnast iocus 'ajaviide', 'nali'[1]) tähistas kutselist naljategijat ja meelelahutajat[2].
Tänapäeval nimetatakse žonglööriks tsirkuses esemete manipuleerimise ja žongleerimisega esinevat osavus- ja tasakaalukunstnikku[3].