122 mm haubits 1938 M-30

M-30 postamendil

122 mm haubits 1938 (M-30) (vene k 122-мм гаубица образца 1938 года) on enne teise maailmasõja algust Nõukogude Liidus valmistatud ja sõja ajal massiliselt toodetud kerge välihaubits.

M-30 haubits oli relvastuses ka pärast maailmasõda, kuid tänapäeval seda enam ei kasutata.

Taktikalis-tehnilised andmed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kaliiber: 122 mm
  • Raua pikkus: 22 kaliibrit
  • Laskekaugus: 11,8 km
  • Laskekiirus: kuni 6 lasku/min
  • Kaal rännakasendis: 3100 kg
  • Pikkus: 5,9 m (rännakasendis)
  • Laius: 1,975 m
  • Kõrgus: 1,82 m
  • Pukseerimiskiirus: 50 km/h
  • Meeskond: 8 inimest

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

1928. aastal otsustati Nõukogude Venemaal välja töötada uus moodsam ja ka mootorveoks sobilikum välihaubits. Relvakonstruktor Fjodor Petrov konstrueeris mudeli M-30, mis võeti relvastusse septembris 1939. Relvastusse võtmisele eelnes konkurss konstruktor V. Grabini mudeliga F-25, mis oleks olnud efektiivsem, kuid keerukam toota. Masstootmine algas 1940. aastal ja lõpetati alles 1955. aastal. Aastatel 1940–1945 toodeti 16 887 ja kuni aastani 1955 kokku 19 266 M-30 haubitsat. M-30 oli seega toodetuim ja kasutatavaim NSV Liidu välihaubits teise maailmasõja päevil. Lafeti baasil hakati hiljem valmistama 152 mm välihaubitsaid D-1 ja laskeseadet kasutati ründesuurtükil SU-122.

Pärast sõja lõppu jäi hulgaliselt haubitsaid relvastusse ja neid eksporditi mitmetesse riikidesse Aasias ja Aafrikas (nt Süüriasse ja Egiptusse). 1960. aastate algul tuli M-30 asemele uus, 122 mm välihaubits D-30. M-30 jäi siiski tänu kasutuslihtsusele ja arvukusele vähesel määral relvastusse veel praktiliselt kuni sajandivahetuseni.

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]
1 – raud, 2 – taandurmehhanism, 3 – kaitsekilp, 4 – sihtimisseadmed, 5 – urvik lukuga, 6 – rattad, 7 – lafeti haarad

M-30 on lihtne ja väga töökindel suurtükiväerelv. Relval on sektorlukk, mida peeti relva valmistamise ajal kiillukust töökindlamaks. Lafeti tugev ehitus võimaldas sellele sõja ajal paigaldada ka võimsama, 152 mm haubitsa. Rattad on täiskummirehvidega, mis oli oma aja kohta kasulik lahendus, kuid sõjajärgsel ajal vähendas mobiilsust. Laskekaugus oli vähemalt võrdne ja algul isegi ületas omaaegseid kergeid välihaubitsaid, seda hoolimata üsna lühikesest (22 kal) rauast ning ka suudmepiduri puudumisest. Relva mass oli pisut suurevõitu, kuid see ei seganud efektiivset kasutamist. Pukseerimiseks kasutati esialgu ka väiksemate rataste ja kolme istekohaga eelikvankrit, rakendit vedas tavaliselt roomiktraktor (näiteks Stalinets).

Eksponaadina Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

122 mm haubitsaid M-30 oli Eestis teadaolevalt säilinud kolm: üks asub Ida-Virumaal postamendil elektrijaama lähistel, Mustajõe II maailmasõja suurtükiväelaste monument[1] suurtükiväelastele, Auvere elektrijaama ees (teisaldatud 2022 Vaivara Sinimägede Muuseumisse[2]) teine Eesti kaitseväe Tapa sõjaväelinnakus ja kolmas Eesti sõjamuuseumis.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]
  • D-30 järeltulija
  • D-1 152 mm versioon
  • SU-122 liikursuurtükk
  • 130 mm välisuurtükk M-46 /M1954
  • 122 mm haubits M-30
  • 122 mm kahur A-19 /M1931/37
  • 152 mm haubits-kahur ML-20 /M1937

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Punaarmeelaste mälestusmärk Mustjõel
  2. ↑ Auvere elektrijaama ees olnud punaarmee haubits rändab sõjamuuseumisse, err.ee, 02.08.2022