AK-12 | |
---|---|
![]() | |
Tüüp | Ründevintpüss |
Päritoluriik |
![]() |
Teenistusajalugu | |
Teenistuses | 2018– |
Kasutajad | Loend |
Sõjad | Venemaa sissetung Ukrainasse (2022) |
Tootmise ajalugu | |
Konstruktor |
Mihhail Kalašnikov Vladimir Zlobin Sergei Uržumtsev |
Konstrueeritud | 2011–2018 |
Tootja | Ižmaš (Kalašnikovi kontsern) |
Tootmises | 2018–[1] |
Variandid | AK-12K, AK-15, AK-15K, AK-19, AK-308 |
Tehnilised andmed | |
Kaal | 3,5–3,8 kg (tühjalt)[2][3][4][5] |
Pikkus |
922 mm (kaba lahti) 688 mm (kaba kinni)[2] |
| |
Padrun |
5.45×39mm 7.62×39mm 5.56×45mm NATO 7.62×51mm NATO |
Tööpõhimõte | Gaasiga ümberlaadiv, pöörleva lukuga |
Laskekiirus | 600–650 lasku/min[2] |
Laskemoona algkiirus | 715–900 m/s |
Tõhus laskeulatus | 350–440 m[2][3] |
Maksimaalne laskeulatus | 3150 m |
Söötur | 30- kuni 45-lasuline lehtsalv või kuni 95-lasuline trummsalv |
AK-12 (moonale 7.62×39mm AK-15, moonale 5.56×45mm NATO AK-19) on Vene ründevintpüss, mis kasutab peamiselt padrunit 5.45×39mm. Relva toodetakse Kalašnikovi kontsernis ning see on Kalašnikovi automaadi viies põlvkond.[6] Erinevatele laskemoonadele on relvast konstrueeritud erinevaid mudeleid, välja tahetakse töötada ka lühema vintrauaga variandid AK-12K ja AK-15K.
AK-12 projekt algas Ižmaši tehases 2011. aastal, kuna taheti osa võtta Vene sõjaväe relvakonkursist "Ratnik".[7] Hiljem, kui Ižmaši tehasest sai Kalašnikovi kontsern, jätkus relva arendamine, et Venemaa sõjaväe nõudmistele vastata. Algne mudel, AK-200, ehitati vigade kõrvaldamiseks korduvalt ümber. Hiljem sai projektist AK-200 projekt AK-400, millest arendati 2018. aastal praegu kasutuses olev relv AK-12.[8]
{{cite web}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
{{cite web}}
: CS1 hooldus: url-olek (link)