Abhidharma (sanskriti keeles अभिधर्म (abhidharma) 'seadmuste kohta, seadmuste üle'[1]; paali keeles अभिधम्म (abhidhamma); hiina keeles 阿毗達磨 (阿毗达磨; āpídámó; jaapani keeles 阿毘達磨 (abidatsuma); vietnami keeles A-tì-đạt-ma; tiibeti keeles ཆོས་མངོན་པ (chos mngon pa); korea keeles 아비달마) on budismis õpetus seadmustest (põhimõistetest) ning neid selgitavad tekstid.
Abhidharma õpetus kujunes 3.–2. sajandil eKr aagama suutrates kasutatud mõistete süstemaatilise kokkuvõttena.
Abhidharma tekstid koondati budistliku kaanoni "Tripiṭaka" osaks nimega "Abhidharmapiṭaka". Tervikuna on säilinud ainult theravaada koolkonna paalikeelse "Tipiṭaka" osa "Abhidhammapiṭaka". Sarvastivaada koolkonna "Abhidharmapiṭaka" on säilinud tõlkena sanskriti keelest hiina ja tiibeti keelde. Hiljem loodi mitmeid mittekanoonilisi abhidharma tekste, nagu Vasubandhu Abhidharmakośa ja Asanga Abhidharmasamuccaya.
Abhidharma hõlmab seadmuste loetelusid ehk maatrikaid, nende klassifikatsioone ja definitsioone. Abhidharma süsteemis jaotatakse kõik seadmused kahte ossa: kokkupandud ja kokkupandamatud seadmused.
Esimesse kuuluvad kõik põhjuslikud seadmused, mis hoiavad käigus sansaarat. Kokkupandud seadmuste arv on eri süsteemides erinev. Sarvastivaada abhidharma kirjeldab 75 seadmust, joogatšaara 100, theravaada erinevad tekstid 170 või 202. Abhidharmas grupeeritakse seadmusi mitmel viisil. Tuntuim on jaotus viide kuhja, mida tõlgendatakse kui isiksuse koostisosasid. Kokkupandud seadmusi iseloomustab kolm tunnust: püsitus, kannatus ja isetus. Kokkupandamatu seadmus on nirvaana, mõnes süsteemis veel ka ilmaruum.