Abielusakrament on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus (tinglikult ka luterluses) sakrament, milles mees ja naine lubavad truult täita abielukohustusi kuni surmani.
Katoliku kirik käsitleb abielu mehe ja naise vahelise lepinguna ning – erinevalt teistest sakramentidest – lepingupooli abielusakramendi jagajatena.[1]
Kristlikku abiellu saavad astuda mees ja naine, kes on vastastikku kinnitanud oma nõusolekut ja vaba tahet abiellumiseks ja kellel ei ole ilmalikust ega kanoonilisest õigusest tulenevaid takistusi abiellumiseks. Tulevased abikaasad peavad olema eelnevalt vastu võtnud konfirmatsiooni sakramendi. Abiellumiseks mittekatoliiklasega on vajalik kohaliku piiskopi luba.
Katoliiklikku abielu lahutada ei saa – "Mis Jumal on ühte pannud, ärgu lahutagu inimene mitte". Teatud tingimustel on siiski võimalik abielu annulleerida ja see õigus on antud ainult paavstile kui Kristuse maapealsele asemikule. Annulleerimise aluseks saab olla ainult kanoonilise õiguse reeglite rikkumine abielu sõlmimisel, sealhulgas ka ühe või mõlema abikaasa sihilik kavatsus abielutõotust mitte austada, kui see on tõendatav.
Õigeusu kirikus käsitletakse abielu kutsumusena, mille jaoks on vajalik Püha Vaimu and ja mille tulemusena loodav perekond on kiriku väike mudel. Ideaalis peaks abielu aset leidma vaid õigeuskliku mehe ja õigeuskliku naise vahel, kuid piiskopi loal on õigeusklikel lubatud abielluda ka teiste kristlike kirikute liikmetega. Segaabielusid puudutavad reeglid on eri maade õigeusu kirikutes erinevad, olles tavaliselt leebemad riikides ja piirkondades, kus õigeusk on vähemususund.
Õigeusu laulatuse tseremoonia on üles ehitatud ristimise ja salvimise tseremoonia eeskujul. See koosneb kahest osast: sõrmuste vahetamisest ja pruutpaari kroonimisest.
Õigeusu käsitluse kohaselt on abielu igavene, kuid kirik möönab, et inimene on patune ja ebatäiuslik ning lubab seetõttu erandina ka abielu lahutamist ja uuesti abiellumist. Vaimulikud peavad abielusideme katkemisel – nii abikaasa surma kui ka abielulahutuse korral – jääma vallaliseks ja elama tsölibaadis.
Ka luterliku arusaama järgi võiks abielu nimetada sakramendiks põhjusel, et selle kohta on olemas Jumala käsk ja tõotused, ent sel juhul tuleb teha vahet sakramentidega, mis on seda tõelises tähenduses. Augsburgi usutunnistuse apoloogia XIII: "Abielu ei ole seatud mitte Uues Testamendis, vaid kohe inimsoo loomise alguses. Selle kohta on Jumala käsk ja ka tõotused, mis ei kuulu küll päris Uue Testamendi, vaid pigem maise elu juurde. Seepärast, kui keegi tahab seda sakramendiks nimetada, tuleks see ikkagi eraldada teistest, mis on tõelised Uue Testamendi märgid ja armu ning pattude andeksandmise tunnistused."