Adžiivika (sanskriti keeles ājīvika, paali keeles ājīvaka 'eluviis') oli 1. aastatuhande keskpaigas eKr Indias alguse saanud rändõpetlaste (śramanate) koolkond. Selle rajajaks peetakse Gosāla Maskarīputrat (paali keeles Makkhali Gosāla; suri umbes 484 eKr), kes oli Mahāvīra kaaslane u 6 aastat, kuni lõi oma õpetuse.
Erinevalt budismist, džainismist kui ka brahmanistlikest koolkondadest, kus oluliseks peetakse inimese enda jõupingutusi, järgisid adžiivika pooldajad oma õpetustes determinismi ja fatalismi põhimõtteid (sanskriti keeles niyati 'saatus'). Teada on karmid reeglid adžiivikasse astumiseks, askees jpm.[1]