Aedhortensia (Hydrangea paniculata) on õitsev põõsas, mis kuulub hortensialiste perekonda (Hydrangeaceae). Aedhortensia on pärit Ida-Aasiast, metsikult levib ta Hiina, Jaapani ja Venemaa Kaug-Ida metsades.[1] Euroopasse toodi aedhortensia aastal 1864. Eestis teada olev kõige vanem aedhortensia kasvab Sau talu õuealal Kolga mõisa lähistel Kuusalu vallas ja on istutatud 1936. aastal. Aedhortensiat kasutatakse enamasti haljastuses.[2]
Aedhortensia võrsed on püstise kasvuga, punakaspruunid, nõrgalt karvased. Pungad on ümarad, võrsetest tugevasti eemale hoidvad, 1–2 mm pikkused ja asetsevad 3–4 kaupa männastes.[3]
Lehed on 5–15 cm pikkused, kujult ovaalsed kuni munajad, saagja servaga ning teritunud tipuga.[3][4]
Koonusjad õisikud on puhkedes valged, kasvuperioodi jooksul muutuvad roosakas-valgeks kuni roosaks. Värvuse intensiivsus oleneb sordiomadustest.[5]
Aedhortensia on haljastuses kasutatav tänu pikaaegsele õitsemisele.[3] Varasemad sordid alustavad õitsemist juba juuni lõpus.[6]
Kasvukohana eelistab tuulevaikset päikeselist kuni mõningase keskpäevase varjuga paika. Kasvupinnas on hea drenaažiga parasniiske, kergelt happeline (pH 5,6–6,5) muld. Optimaalsetes kasvutingimustes tuleb igale võrsele kohev õisik, välja arvatud risuvõrsele. Kui muld ei ole piisavalt happeline, siis ei moodustu aedhortensia võrse tippudesse õisikut.[2]
Aedhortensia ei vaja kevadel nii tugevat tagasilõikust kui puishortensia. Ära tuleks lõigata kõik peenikesed võrsed, et soodustada tugevate okste kasvu ja rikkalikku õitsemist.[7] Taime vegetatsiooniperiood peab olema lõikamise ajal lõppenud või veel mitte alanud – sügisel peavad olema lehed varisenud ja kevadel ei tohi pungad olla alustanud paisumist.[2]
Vabalt kasvada lastes kasvab aedhortensia 2–3 meetri kõrguseks.[7] Aedhortensiad ei ole väetamise suhtes nõudlikud, kuid see soodustab nende kasvamist.[8] Kevadine väetamine tagab taimele rikkalikuks õitsemiseks optimaalsed kasvutingimused.[1]