Agvan Doržijev

Agvan Doržijev (enne 1917)

Agvan Doržijev (Агван Доржиев 1853 – 29. jaanuar 1938) oli burjaadi rahvusest buda munk, üks 13. dalai-laama õpetajatest, tema poliitiline nõuandja ning diplomaat, Peterburi Kalatšakra templi ehituse organisaator.

Noorus ja õpingud

[muuda | muuda lähteteksti]

Agvan Lobsang Doržijev sündis 1853. aastal Tunkinskis. Tema ema oli Dolgor ja isa Dorzo Jeshi. Seitsmeaastaselt asus Doržijev õppima vanamongoli ja tiibeti kirja, keelt ja lugemist samas Tunkinski orus asuvas Atsagatski datsanis.

Ubashaka tõotuse andis Doržijev 14-aastaselt Urgaas (praegune Ulaanbaatar). Tiibetisse läks Agvan õppima 18-aastaselt ja gelongitõotuse andis 21-aastaselt Drepungi kloostris Lhasa lähedal. Ta jätkas õpinguid Drepungis ning 1888. aasta Lhasa suurel kogunemisel anti talle budistlik akadeemiline tiitel Lharamba. Ülihea tulemuse sai ta ka Tsanid-Hambo tiitli, mis vastab budistliku filosoofia professorile.

Varsti pärast seda nimetati Doržijev üheks noore 13. dalai-laama õpetajaks ning nõustajaks. Väidetakse, et just Doržijevi tegevuse tõttu õnnestus Thubten Gyatsol erinevalt oma neljast eelkäijast elada täiseani ning 1894. aastal võim võtta. 20. sajandi algul põrkusid Tiibetis nii Briti, Venemaa ja Hiina suurriiklikud huvid oma mõjusfääri laiendamiseks kui ka Tiibeti püüdlused sõltumatuse saavutamiseks. Doržijev dalai-laama nõuandja ning välisministrina oli nende sündmuste keskel. Mõned autorid peavad Doržijevi positsiooni Tiibetis ning tema tegevust vene-tiibeti suhete arendamisel oluliseks ajendiks 1903.–1904. aasta Briti vägede invasioonile Tiibetisse.[1]

1899. aastal saatis dalai-laama Doržijevi Euroopasse. Peterburis kohtus Doržijev esimest korda tsaar Nikolai II-ga, siis veel mitteametlikult. 1899. aastal võeti Agvan Doržijev Keiserliku Vene Geograafiaühingu korrespondentliikmeks.[viide?] Peterburist sõitis Doržijev Pariisi, kus viis läbi esimese lamaistliku teenistuse Prantsusmaal. Agvan Doržijev demonstreeris Euroopas tantra rituaalset külge ja populariseeris Kalatšakrad kui kultust, kuid teoreetiliselt ta seda ei selgitanud.

Pärast naasmist Tiibetisse lähetas dalai-laama Doržijevi uuesti Peterburi, aga juba kõrgematasemelise delegatsiooniga. 1901. aastal jõudis Doržijev koos teiste dalai-laama esindajatega taas Venemaale ning kohtus sel korral ametlikult tsaari, ning valitsuse välisministri krahv Lamsdorffi ja rahandusministri krahv Wittega. Seekordset visiiti kajastati laialdaselt venekeelses pressis, kust see info jõudis ka briti lehte The Times.

Suur osa läänemaailmale kättesaadavaid andmeid Agvan Doržijevi tolle perioodi tegevuse kohta pärineb 1900–1902 Tiibetis inkognito viibinud jaapani buda mungalt Ekai Kawaguchilt, mida uurijad peavad märkimisväärselt kallutatuiks ning isegi väljamõelduiks.[1][2] Kawaguchi andmetel omas Doržijev suurt mõju noorele dalai-laamale. Samuti väidab ta, et Doržijev üritas dalai-laamat veenda selles, et Venemaa näol on tegemist müütilise Šambala kuningriigiga ning tsaar Nikolai II on gelukpa koolkonna rajaja Tsongkhapa reinkarnatsioon.[2][3] Samuti olevat Doržijev Kawaguchi andmeil tegelenud Lhasasse arsenali loomisega tuues Mongooliast sisse USA relvi.[1]

Britid süüdistasid dalai-laama britivastases hoiakus just Doržijevit. 1903. aastal tungivad Francis Younghusbandi juhitud britid Tiibetisse ning Doržijev ja dalai-laama põgenevad Mongooliasse Urgaasse. Younghusband väidab, et Doržijevi Venemaa külastused 1900 ja 1901 olid brittide 1903–1904 aasta missiooni otsesteks põhjusteks. Edmund Candler on väitnud, et Doržijev oli suur dalai-laama manipuleerija, intrigaator ja provakaator, mis puutus just Aasia poliitikasse ja vene luure poolsesse panusesse Tiibeti suhetes Inglismaaga.[1]

Ajavahemikul 1903–1906 külastas Doržijev mitu korda Peterburi, et tsaarile üle anda dalai-laama sõjalise abi palveid.

Kawaguchi esitab hüpoteesi selle kohta, et Doržijev olevat värvatud Vene salaluure poolt agendiks juba aastal 1885. See pole siiski tõenäoline, kuna Doržijev viibis sel ajal Tiibetis ja naasis Venemaale alles hiljem.[viide?]

Doržijev tegeles budistliku hariduse arendamisega ka Kalmõkkias. 1907. aastal rajati tema initsiatiivil Kalmõkkiasse Amta-Burgusta kanjonisse Maloderbetovski ulussis kõrgem budistlikku filosoofia (tsannid) õppeasutus (tšoira). 1908. aastal avati sarnane kool ka Ikitsohurovski ulussis.[4]

Peterburi Kalatšakra tempel

[muuda | muuda lähteteksti]

1907. aastal alustati Peterburi budistliku templi rajamise paberite vormistamist. Asja algataja ja idee autor oli Agvan Doržijev. Tolleaegne hambo-laama Burjaatias oli Tserempilov.

16. märtsil ostis Doržijev 18 000 rubla eest kodanik Issajevilt maatüki Staraja Derevnjas. Praktiliselt algasid ehitustööd Doržijevi ostetud maatükil juba 15. aprillil. Templi ehitusel töötas terve hulk meistreid ja kunstnike Burjaatiast. Aeg-ajalt tekkis raskusi rahaga, sest dalai-laama oli Tiibetist eemal inglise okupantide eest ja asus ise Urgaas Potala bodhisatval rahakoti kasutamine oli selle võrra raskendatud ja see mõjutas ka ehituse tempot. Lõpuks vedas Agvan Doržijev isiklikult Lhasast raha kohale koos dalai-laama poolt kaasa antud rituaalsete riistade ja haruldaste tekstidega.

1913. aasta 21. veebruaril toimus ehitatavas Piiteri datsanis teenistus, mis oli pühendatud Romanovite dünastia 300-aastase troonil püsimise juubeli auks. Pärast pidulikku teenistust pidasid nii Agvan Doržijev kui Pandido Hambo-laama Daši-Doržo Itigelov kõned, kes tänasid võimu loa eest püstitada pealinna buda usu peakorter templi näol. Seda tänukõnet tsaarile kasutas hiljem tšekaa budistide tagakiusamise eesmärgil ära.

1913. aastal saatis 8. Jebtsun damba suure rahahulga Doržijevile templi jaoks.

1914. aasta 2. mail kinnitas Nikolai II ametlikult Peterburi templi munkade koosseisu, mis esialgu koosnes üheksast mungast. Peagi saabusid Peterburi templisse kolm laamat Taga-Baikalist, Burjaatiast ja neli Kalmõkkiast; lisaks on ametlikult juba sellest ajast munkade nimekirja märgitud ka Odratsi talust pärit bodhisatva Karl Tõnisson. Tundub, et templi rajamise ajast peale hoolitses Doržijev pidevalt, et Vend Vahindra ka ametlikult ja avalikult templi külge liidetaks.

Seda suhtumist Dharmadhutasse väljendas Doržijev selgelt, avades Karlise ees paljud vägevad uksed nii impeeriumi pealinnas Peterburis kui ka Kalmõkkia, Burjaatia ja Mongoolia steppides kuni Lhasani välja.

Millegipärast ei julge sellest Vahindra suhetest Agvan Lobsangiga mainida ei Gennadi Gerodnik ega ka Doržijevi usinad uurijad Venemaal, kuigi nende käest on käinud läbi hulk pabereid ja pitsateid lisaks ka kindlasti mingi osa nende omavahelisest kirjavahetusest.

Doržijev ütleb välja mõtte budistliku kiriku reformimise vajadusest, kuna vana Potala Geluugilik mõtlemismudel takistab uute ideede ja teadmiste teket ning levikut. See oli idee, mis paljudele budistidele ei meeldinud, sest see tähendanuks kohapealse religioosse võimu ja süsteemi strukturaalset ümberehitust paljud vanadest võimul olevatest laamadest oleksid kaotanud enda positsiooni hierarhias seega vaenlasi oli Agvan Doržijevil kohalike kloostrite juhtkonna hulgas arvuliselt. Seda mitte ainult Burjaatias, vaid ka Kalmõkkias ja Mongoolias.

Agvani kasuks reformi ideede levitamisel rääkis see, et teda toetas 13. dalai-laama ja see sundis paljusid kloostreid enda reaktsiooni maha suruma, sest Lhasa oli lamaiitide jaoks kõrgeim instants ja Potalaga või tema saadikuga avalikult sõdima hakata oleks tähendanud hierarhilist enesetappu.

Sellise projekti esitamisel geluugis tavalise munga puhul oleks see muidugi tähendanud kiiret karjääri lõppu, kuid Agvan võis endale seda lubada tänu positsioonile Potalas.

1917–1938

[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta suvel sõidab Agvan Doržijev Peterburist Burjaatiasse, jättes enda asendajaks Kalatšakra templisse Karl Tõnissoni. Sõidu põhjuseks on Ajutise Valitsuse ametlik otsus usuvabaduse ja usuteenistuse seadusest ja tema reisi eesmärk Tamtshinski datsan, kuhu kogunes terve Burjaatia lamaiitide ladvik arutama budismi tuleviku perspektiivi Venemaal ja Aasias. Kuna Venemaal oli tsaar kukutatud, oli burjaatidel ja mongolitel mure, mis neist saab ja paljudel tekkis lamaiitide ühise iseseisva riigi rajamise lootus, et enam mitte Venemaast sõltuda.

Doržijev viis kaasa kongressile ettepaneku projekti, et kuulutada Peterburi Kalatšakra datsan burjaadi, mongoli ja kalmõki budalaste omandiks. Idee koos programmiga Mongooliaga ühinemiseks oli teemaks ka aastaid tagasi kohtumisel Erden-Dzuu kloostris Mongoolias, kus osales ka Dža-laama.

1917. aasta kevadel, poliitiliselt keerulises olukorras jätkas Agvan Doržijev oma ideede elluviimist. Asutatakse Burjaadi Kalmõki komitee, mis saab nimeks "Burjaadi kalmõki omariikluse rajamise keskorgan (centralnõi organ po delam gosudarstvennogo stroitelstvo v Burjatij i Kalmõkij)". Piiteri datsanist kuulus organisatsiooni ka S.Z.Zigzitov, tuntud teadlane mongolist, ülikoolis loenuid pidav Baradijn ja paljud teised pealinnas elavad budistid.

1918. aasta suvel sõitis Doržijev Kalmõkkiasse, kus osales (Tsoira Tsanniid) eksamikomisjonis, hinnates noorte kalmõki laamade oskusi ja teadmisi filosoofias.

Kohalikud kloostrid korjasid samal ajal raha ja väärisesemeid annetuseks, et toetada Petrogradis asuvat Kalchakra templit. Teel Peterburi arreteeriti Doržijev tšekaa poolt Saraatovi lähedal Urbahi raudteejaamas koos kahe kalmõki laamaga. Neid süüdistati kavatsuses Venemaalt emigreeruda raha ja väärtasjad aga endaga kaasa välismaale vedada.

Esialgu otsustasid tšekistid, et Agvan kui varas ja pettur peab saama kõrgeima karistuse – mahalaskmise.

Tänu Peterburi orientalistide Oldenburgi, Vladimirtsovi ja Kotvini jõupingutustele õnnestus Dorzijev koos kalmõkkidega siiski vabastada. Tšekistidele selgitati, et tegu on kõrgelt haritud mungaga, kes ei hooli rahast ega maistest väärtusest. Laamad küll vabastati, kuid raha võtsid tšekistid endale.

1919. aasta suvel sõitis Doržijev taas Astrahani steppides asuvaisse kloostritesse, kus jagas enda kirjutatud manifesti, kus andis teada budismis kavandatavatest reformidest ja palus, et kohalik võim ei laastaks ega rüüstaks kloostreid, kuna nood on vajalikud hariduse ja kultuuri keskused kohaliku rahva arengu ja kultuuri säilivuse huvides. Kuna tol ajal vaheldus võim iga paari päeva tagant, oli ka suuri raskusi kokku leppida, et leida kaitset röövimiste ja tapmiste vastu. Siit saab mõistetavaks Agvan Doržijevi humaanne püüdlus kaitsta kultuuri ja vaimseid väärtusi tollel rahvale raskel ajal. Kui tähelepanelikult jälgida seda arengu skeemi Doržijevi tegevuste külje pealt, saab selgeks, et enam Agvan ei räägi uutest piirkondadest ega rahvastest, kellele budismi viia ja propageerida. Ta räägib sellest, kuidas sedasama budismi säilitada.

1920. aastal määras Doržijev enda ametliku käskkirjaga Karl Tõnissoni Peterburi datsani eestseisjaks. Doržijev ise sõidab Bakuusse, kus toimus Ida rahvaste kongress, kus otsustati taotleda autonoomiat kalmõkkidele, burjaatidele ja mongolitele.

1921 taastas Agvan Atsagatski kloostris tohtrite õppeasutuse (manba datsan), mis oli asutatud 19. sajandil. 1926. aastaks oli see budistlik asutus (ametlik nimetus Atsagatskii arshan) koos haiglaga üks paremaid Burjaatias. Hiljem saabus Leningradist üleliidulise eksperimentaalmeditsiini instituudi delegatsioon, mis tõi kaasa palju teadlasi ja meedikuid, kes uurisid Tiibeti ravimiskunsti, et lääne meditsiini otstarbeks kohandada kloostrites kasutatavaid töövõtteid ja teadmisi. 1932. aastal arreteeriti tšekistide poolt suur hulk arshanis tegutsevast rahvast. Klooster suleti Ulan-Ude linnanõukogu otsusega.

1937. aasta jaanuaris sõitis Agvan Doržijev Petrogradist tagasi Burjaatias asuvasse Atsagatski kloostrisse. Sama aasta 13. novembril arreteeriti 85-aastane Agvan Lobsang Doržijev tšekistide poolt Tunkinski orus asuvas kloostri majas, kus ta tavaliselt peatus oma külaskäikudel. Doržijev viidi Ulan-Udes asuvasse vanglasse. 1938. aasta 29. jaanuaril suri Agvan Lobsang Doržijev Ulan-Ude vanglas.

Doržijev käis elu jooksul Venemaa ja Tiibeti vahet 12 korda.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Hundley, Helen Tibet's part in the "great game." (Agvan Dorjiev)
  2. ↑ 2,0 2,1 Russian and Japanese Involvement with Pre-Communist Tibet: The Role of the Shambhala Legend
  3. ↑ Trimondi, Victoria; Trimondi Victor. The Shambhala missionary Agvan Dorjiev
  4. ↑ "Терентьев,А.А. Российский буддизм в XIX-начале XX вв". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. september 2007. Vaadatud 12. jaanuaril 2007.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]