Aigun

Aiguni ja Nikolai Muravjov-Amurski Amuuri-ekspeditsiooni paadid 1854

Aigun (hiina 瑷珲 või 爱珲, traditsioonilises kirjas 璦琿, Àihún; mandžu keeles Aihūn hoton) oli linn Mandžuuria põhjaosas Blagoveštšenskist ja praegusest Heihest 30 km mööda Amuuri allavoolu (lõuna pool). Praegu on seal Hiina Heilongjiangi provintsi Heihe Shi Aihui linnarajooni Aihui suurvald. Geograafilised koordinaadid on 49° 59′ N, 127° 29′ E.

Alates 2001. aastast on Aiguni uuslinna paik Hiina Rahvavabariigi mälestiste nimekirjas.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Linna rajasid mandžud ("djutšerid") kõigepealt Amuuri vasakkaldale Zeja suudmest allapoole. Vene maadeuurija Jerofei Habarovi järgi (1652) oli selle linna nimi Aitjun (Айтюн). See paik asub Grodekovo küla lähedal ning arheoloogid nimetavad seda Grodekovo linnamäeks. Arheoloogide arvates oli see koht asustatud alates 1. ja 2. aastatuhande vahetusest.[1]

Aaihom (hävinud) 1773. aasta kaardil Sahalien Hotun'i (Aigun) kõrval 1734. aasta d'Anville'i kaardi järgi

Djutšerite linn jäeti maha tõenäoliselt siis, kui Hiina evakueeris djutšerid 1650ndate keskel Songhua jõe või Mudan Jiangi äärde[1]. Aastatel 1683–1685 võtsid mandžud sõjakäigu ajal Vene fordi Albazini vastu uuesti kasutusele[2].

Pärast Albazini vallutamist 1685 või 1686 viisid mandžud linna üle Amuuri paremkaldale algsest kohast umbes 5 km allavoolu[3][4]. Uues kohas oli varem asunud dahurite pealiku Tolga küla.[3] Linn sai tuntuks kõigepealt mandžukeelse nime Saghalien Ula hoton (sahaliyan ulai hoton) all[5]; mõnikord kasutati ka hiinakeelset tõlget Heilongjiang Cheng (黑龍江城). Mõlemad nimed tähendavad 'musta jõe [Amuuri] linn'. 19. sajandiks hakati lääne keeltes kasutama rohkem nime "Aigun".

Alates 1683. aastast oli Aigun tollase Heilongjiangi provintsi keskus (sõjakuberneri residents). Aastal 1690 viidi see üle Nenjiangi (Mergen) ja hiljem Qiqihari.[6] Aiguni jäi siiski resideerima asekindralleitnant (Fu dutong), kellele allus tollase Heilongjiangi provintsi suur osa, mis kattis suure osa (suur osa Amuuri orust).

Hiina-Prantsuse kartograafiaprogrammi raames külastasid umbes 1709 Saghalien Ula hotonit jesuiidid Jean-Baptiste Régis, Pierre Jartoux ja Xavier Ehrenbert Fridelli,[7], kes leidsid, et tegu on hästi kaitstud linnaga, mis oli Hiina jõelaevastiku baasiks Amuuri jõe piirkonnas.

Et linna ümbritseval viljakal kaldatasandikul oli arvukalt külasid, oli linn toiduainetega hästi varustatud.[5]

Aigunis kirjutati mais 1858 alla Venemaa ja Hiina vahelisele Aiguni lepingule, mille järgi Hiina kätte läks Amuuri vasakkallas Arguni jõest kuni Vaikse ookeanini. Delegatsioonide juhid olid Ida-Siberi kindralkuberner Nikolai Muravjov-Amurski ning Hiina vägede ülemjuhataja Yishan.

Bokserite ülestõusu ajal 1900 oli Aigun mõne nädala jooksul venelaste vastane sõjalise operatsioon Aihui baowei zhan (瑷珲保卫战) keskus.

Aastal 1913 loodi Aiguni maakond (瑷珲县, Aihun xian). Detsembris 1956 nimetati see ümber Aihui maakonnaks (爱辉县). 15. novembril 1980 asutati Heihe Shi ning 6. juunil 1983 Aihui maakond kaotati ja selle territooriumist sai Heihe Shi osa.[8]

Nüüd on linn üle viidud 30 km põhja poole Heihesse.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 "Амурская область: История НАРОДЫ АМУРСКОЙ ЗЕМЛИ". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. juuli 2011. Vaadatud 8. augustil 2010.
  2. ↑ Bruce Mancall. Russia and China:Their Diplomatic Relations to 1728, 1971, lk 115–127
  3. ↑ 3,0 3,1 E. G. Ravenstein. The Russians on the Amur, London 1861, Google books, lk 18, 48.
  4. ↑ Jesuiidid (du Halde, lk 18–19), kes külastasid umbes 1709 nö uut Aiguni, mainisid ka vana kohta jõe vasakkaldal (mida nad nimetasid Aykom, kuid ütlesid, et see on uuest kohast 13 liid (umbes 8,3 km) ülesvoolu. Nad väitsid ka, et Aykom'i rajas algselt Mingi dünastia keiser Yongle, kuid see jäeti 20 aasta pärast maha. Kuigi Yongle Amuuri-ekspeditsioonid on tuntud (vaata nt Yishiha), paistab uuemas kirjanduses puuduvat kinnitus, et vanas Aiguni kohas oleks Yongle ajal olnud fort.
  5. ↑ 5,0 5,1 Jean-Baptiste Du Halde. Description géographique, historique, chronologique, politique, et physique de l'empire de la Chine et de la Tartarie chinoise, enrichie des cartes générales et particulieres de ces pays, de la carte générale et des cartes particulieres du Thibet, & de la Corée; & ornée d'un grand nombre de figures & de vignettes gravées en tailledouce, kd 4, La Haye: H. Scheurleer 1736, lk 18–19.
  6. ↑ Richard Louis Edmonds. Northern Frontiers of Qing China and Tokugawa Japan: A Comparative Study of Frontier Policy, University of Chicago, Department of Geography, Research Paper No. 213, 1985, lk 115–117, ISBN 0-89065-118-3
  7. ↑ Jean-Baptiste Du Halde. Description géographique, historique, chronologique, politique, et physique de l'empire de la Chine et de la Tartarie chinoise, enrichie des cartes générales et particulieres de ces pays, de la carte générale et des cartes particulieres du Thibet, & de la Corée; & ornée d'un grand nombre de figures & de vignettes gravées en tailledouce, kd 1, La Haye: H. Scheurleer 1736, lk xxxviii
  8. ↑ 爱辉区概况 (Aihui linnarajooni ülevaade)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]