Ajalooline mõõgavõitlus kuulub traditsiooniliste lääne võitluskunstide hulka. Ajaloolise mõõgavõitluse kohta kasutatakse ka termineid ajalooline Euroopa mõõgavõitlus (inglise keeles historical European swordsmanship) ja ajaloolised Euroopa võitluskunstid (inglise keeles historical European martial arts).
Tänapäeval tegeletakse ajaloolise mõõgavõitlusega peamiselt seoses elava ajaloo, ajaloo taaskehastamise ja eksperimentaalarheoloogiaga, mis keskendub muinas-, kesk- või varauusaegsele Euroopa ajaloole. Kuna ajaloolised traditsioonid on paljuski katkenud ja originaalmaterjal napp, on tihti tegemist rekonstrueeritud võitlusvormidega, mille vastavus ajaloolistele prototüüpidele ei pruugi olla väga täpne. Ajaloolise mõõgavõitluse alaliikide hulka ei loeta tänapäevast vehklemist.
Eestis on levinuim ajaloolise mõõgavõitluse alaliik viikingvõitlus, kuid taaskehastatakse ka kõrgkeskaegseid rüütleid ja slaavi sõdalasi. Mõõgavõitlejad osalevad elava ajaloo festivalidel, sportlikel mõõgavõitlusturniiridel ja massilahingutes.
Ajaloolise mõõgavõitluse sportlikust vormist, mida kasutatakse turniiridel, on reegelduse abil eemaldatud liiga ohtlikud võtted ning võitlus on reaalne ning võistluslik. Mõõgad on nüristatud ning võitlejad kannavad kaitsevarustust. Reeglid erinevad kultuuriruumiti nii lubatud löögipiirkonna, kui kontaktsusastme poolest. Eestis harrastatav sportlik mõõgavõitlus järgib pigem ida-euroopa traditsioone, see on täiskontaktne, sarnaselt poksiga võisteldakse löögipunktide peale ja võitlus katkestatakse kas raundiaja lõppedes või teatud punktisumma kogumisel.
Alates 2011. aastast korraldab Eestis sportliku ajaloolise mõõgavõitluse turniire Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liit.