Akrihhiin

Akrihhiin on NSV Liidus välja töötatud ravim, mida kasutati pikka aega nii malaaria profülaktikaks kui ka raviks[1]. Selle Ameerika analoog on mepakriin ehk kvinakriin ehk atabriin.

Ravimi toimeaine on akridiin.

Akrihhiin on vees lahustuv kollane peenkristalne pulber ja selle toime inimkehas on suunatud malaariatekitaja sugutute vormide (skisont) ja lambliate vastu.

Imikutele manustati akrihhiini 0,01, 2–4 aasta vanustele lastele 0,025–0,03 ja 6–10 aasta vanustele lastele 0,05–0,1 (ühik?) kaks korda päevas.

Akrihhiini võis süstida lihasesse 4% lahusena olenevalt east 1,0–5,0 ml. Imikutele 1,0 ml, lastele 2–4 aasta vanuses 1,5 ml, lastele 6–10 aasta vanuses 3,0–4,0 ml ja vanuses üle 10 aasta 5,0 ml.

Ravikuuri esimene tsükkel kestab 3–6, teine ja kolmas aga 3–5 päeva. Tsüklite vahet peetakse 7–10 päeva. Ravikuuri tsüklite arv sõltub malaaria vormist.

Täiendusena kasutati vereülekandeid, raua- ja arseeniravi ning põrna röntgenkiiritust.[2]

Tarvitati harilikult koos plasmohhiini ja plasmotsiidiga. Akrihhiini kõrvaltoimetena esines mõnel patsiendil iiveldust, oksendamist, ebakollatõbe (naha ja silmavalgete värvustumine), harva joobeseisund ja vaimse tegevuse häireid – akrihhiinipsühhoos.[3]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia 1. köide: A-DYN
  2. ↑ M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 412 – 413, 1957
  3. ↑ Harri Jänes, Hubert-Viktor Kahn, Helle-Mai Roots, "Tervise ABC", Tallinn: Valgus, 1970, lk 12

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]