Aleksandr Hinštein

Aleksandr Hinštein

Aleksandr Jevsejevitš Hinštein (Алекса́ндр Евсе́евич Хинште́йн, sündis 26. oktoobril 1974 Moskvas) on Venemaa ajakirjanik ja poliitiline tegelane. Kurski oblasti kuberneri kohusetäitja alates 5. detsembrist 2024.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis juudi rahvusest perekonnas, vanemad olid insenerid. 1991. aastal lõpetas Moskva 193. keskkooli ja 2001. aastal kaugõppes Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna (astus ülikooli 1996). 2007. aastal lõpetas Venemaa Siseministeeriumi Moskva Ülikooli õigusteaduse erialal ja talle omistati siseteenistuse nooremleitnandi eriauaste.

1991. aastal asus tööle ajalehe "Moskovski Komsomolets" vabakutselise korrespondendina ja 1992. aastast täiskohaga ajakirjanik. Algul kirjutas korrespondendina rubriigis “Juhtumised”, hiljem sai temast peatoimetaja Pavel Gusevi käe all poliitikavaatleja. Sai tuntuks, kui 15. novembril 1996 ilmus "Moskovski Komsomoletsis" sama aasta 22. juuniga dateeritud helisalvestise ärakiri Boriss Jeltsini valimiste peakorteri töötajate vahel (osalejad: endine esimene asepeaminister Anatoli Tšubais, Jeltsini esimene abi Viktor Iljušin ja ärigrupi "Most" peadirektori asetäitja Sergei Zverev). Nende vestlus oli pühendatud konfliktile Venemaa juhtivate ärimeeste ja riigiametnike (Boriss Berezovski, Vladimir Gussinski, Anatoli Tšubais jt) ja presidendi julgeolekujõudude juhtide (presidendi julgeolekuteenistuse ülem Aleksandr Koržakov, Vene Föderatsiooni FSB direktor Mihhail Barsukov) vahel.[1] 1996-1998 avaldas mitmeid artikleid korruptsiooni kohta Venemaa riiklikus side ja informatsiooni föderaalagentuuris (FAPSI).[2]

1999. aasta kevadel avaldas mitmeid artikleid, mis käsitlesid Boriss Berezovskile kuuluva eraturvafirma "Atoll" tegevust Venemaa kõrgete ametnike kohta kompromiteerivate materjalide kogumisel.[3]

Septembrist 1999 kuni detsembrini 2002 telekanali "TVC" iganädalase uuriva ajakirjandusliku saate "The X-Files" autor ja saatejuht.

2003. aastal astus Venemaa võimuparteisse "Ühtne Venemaa" ja valiti samal aastal Riigiduuma liikmeks. Alates 2005. aasta aprillist Riigiduuma tööstuse, ehituse ja teadusmahukate tehnoloogiate komisjoni aseesimees. Ta juhtis kaasjuhina töörühma, mis uuris teedeehituse ja teedeehituse investeeringute rahastamiseks eraldatud eelarvevahendite kulutamise praktikat. Ta oli fraktsioonidevahelise ühenduse "Venemaa lennundus ja kosmonautika" liige. Ta oli Valgevene ja Venemaa liidu parlamentaarse assamblee teabepoliitika ja avalike ühendustega suhtlemise komisjoni aseesimees. Aastatel 2004-2005 kritiseeris valitsuse reformi toetuste monetiseerimise osas (mitterahaliste hüvitiste asendamine rahalise hüvitisega). 2005. aasta jaanuari lõpus kirjutas ta alla 101 saadiku pöördumisele ettepanekuga esitada riigiduumale Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei ja Rodina fraktsioonide algatatud Mihhail Fradkovi valitsuse tagasiastumise küsimus. Ta oli üks kolmest "Ühtse Venemaa" liikmest, kes dokumendile alla kirjutasid (teised kaks olid Nikolai Bezborotov ja Valeri Hartung). 7. veebruaril 2005 võttis ta oma allkirja tagasi, teatades, et ei toeta eelnõu motiveerivas osas toodud argumente valitsuskabineti tagasiastumise poolt. 2005. aasta suvel avaldas mitu artiklit Moskva loodeosas Troitse-Lõkovo piirkonnas asuvate riigile kuuluvate suvilate Sosnovka-1 ja Sosnovka-3 erastamise kohta. Otsus need maha müüa sündis 2003. aastal tollase peaministri Mihhail Kasjanovi korraldusel. Kasjanovist sai ka üks kinnisvara ostjatest (teise suvila ostis ettevõtja Mihhail Fridman). Aastatel 2006-2007 oksjon tühistati ja suvilad tagastati riigile.[4]

Võitlus Venemaa tervise- ja sotsiaalarengu ministri Mihhail Zuraboviga

[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsis 2004 sai Venemaa tervise- ja sotsiaalarengu ministriks Mihhail Zurabov. Suvel 2004 avaldas Hinštein artikli, kus kirjeldas kuidas minister omandas Moskva oblastis Istra rajoonis erastamisele mittekuuluva maatüki ülimalt madala hinnaga.[5] Esitas Zurabovile ka muid süüdistusi: tema kavandatud reform sotsiaaltoetuste rahaks muutmiseks (2005), mis toimus ajakirjaniku sõnul Zurabovi patrooni all olevate suurte farmaatsia- ja tervisekindlustusfirmade huvides[6]; seoses skandaaliga föderaalses kohustuslikus ravikindlustusfondis (2006), kui seitse selle juhti, sealhulgas direktor Andrei Taranov, vahistati süüdistatuna eelarvevahendite väärkasutamises ja altkäemaksu võtmises.[7] 2007. aastal süüdistas ministrit subsideeritud ravimite akuutses nappuses, nõudes tema tagasiastumist.[8] Zurabov astus tagasi 2007. aasta septembris koos kogu valitsuskabinetiga.

2007-2024

[muuda | muuda lähteteksti]

2007-2011 Riigiduuma tööstuse komitee liige ja autotööstuse allkomisjoni esimees.

2009. aastal arvati Venemaa Föderatsiooni presidendi patrooni all olevate juhtivtöötajate personalireservi (“presidendireserv”).[9] 2011-2016 Riigiduuma julgeoleku- ja korruptsioonivastase komitee aseesimees. 2016. aastal keeldus valimistel osalemast põhjendades seda uues töökohaga. 2016. aasta mais sai "Ühtse Venemaa" peanõukogu sekretäri Sergei Neverovi meedianõunikuks. Oktoobrist 2016 kuni septembrini 2018 oli Vene Föderatsiooni Rahvuskaardi Föderaalteenistuse (Rosgvardija) direktori ja Vene Föderatsiooni Rahvuskaardi vägede ülemjuhataja Viktor Zolotovi nõunik. Juhtis Rosgvardija õigusliku regulatsiooni, ideoloogilise, propaganda- ja teabetöö küsimusi. Septembris 2018 valiti vahevalimistel tagasi Riigiduuma liikmeks. Veebruarist 2019 Riigiduuma julgeoleku- ja korruptsioonivastase võitluse komitee aseesimees. Alates 23. novembrist 2019 "Ühtse Venemaa" peanõukogu sekretäri Andrei Turtšaki asetäitja, föderaalprojekti "Ajalooline mälu" koordinaator. Alates 22. jaanuarist 2020 Riigiduuma infopoliitika, infotehnoloogia ja kommunikatsioonikomisjoni esimees.[10]

Venemaa president Vladimir Putin nimetas 5. detsembril 2024 pärast Kurski oblasti vastvalitud kuberneri Aleksei Smirnovi ennetähtaegset tagasiastumist ta Kurski oblasti kuberneri kohusetäitjaks.[11]

Sanktsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

25. veebruaril 2022 kehtestas talle sanktsioonid Euroopa Liit vastuseks Venemaa otsusega tunnustada Donetski ja Luganski rahvavabariikide iseseisvust.[12] 4. märtsil 2022 kehtestas talle sanktsioonid Šveits[13] 11. märtsil 2022 kanti ta Ühendkuningriigi sanktsioonide nimekirja "kahe Ukraina separatistliku piirkonna iseseisvuse tunnustamise eest".[14] 12. aprillil kehtestas talle sanktsioonid Jaapan,[15] 4. mail 2022 Austraalia.[16] 7. septembril 2022 kehtestas talle sanktsioonid Ukraina.[17] 30. septembril 2022 kehtestas talle sanktsioonid USA vastuseks "fiktiivsetele referendumitele" ja "Ukraina territooriumide annekteerimisele Venemaa okupatsioonivägede poolt."[18] 12. oktoobril 2022 kehtestas sanktsioonid Uus-Meremaa.[19] 3. veebruaril 2023 lisati ta Kanada sanktsioonide nimekirja, kuna ta on seotud "Venemaa desinformatsiooni ja propaganda levitamisega."[20]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Хинштейн А. Е. Какого цвета страх. — М.: Детектив-пресс, 2002. — ISBN 5-89935-046-6.
  • Хинштейн А. Е. Охота на оборотней. — М.: Детектив-пресс, 2005. — ISBN 5-89935-072-5. См. также Оборотни в погонах.
  • Хинштейн А. Е. Как убивают Россию. — М.: Олма Медиа Групп, 2007. — ISBN 978-5-98675-005-7.
  • Хинштейн А. Е. Ельцин. Кремль. История болезни. — М.: Олма Медиа Групп, 2007. — ISBN 978-5-373-00357-5.
  • Хинштейн А. Е. Тайны Лубянки. — М.: Олма Медиа Групп, 2008. — ISBN 978-5-373-02197-5.
  • Хинштейн А. Е. Березовский и Абрамович. Олигархи с большой дороги. — М.: Лора, 2007. — ISBN 978-5-98675-001-9.
  • Хинштейн А. Е. Сказка о потерянном времени: почему Брежнев не смог стать Путиным. — М.: Олма Медиа Групп, 2011. — ISBN 978-5-373-04021-1.
  • Мединский В. Р., Хинштейн А. Е. Кризис. — М.: Олма Медиа Групп, 2009. — ISBN 978-5-373-02864-6.
  • Редактор и публикатор мемуаров первого председателя КГБ при СМ СССР Ивана Серова «Записки из чемодана». — М: Просвещение, 2016. — ISBN 978-5-09-042258-1.
  • Хинштейн А. Е. Конец Атлантиды. Почему Путин никогда не станет Горбачевым. — М.: Абрис, 2018. — ISBN 978-5-00111-274-7.
  • Хинштейн А. Е. Против жуликов и воров. Депутатский запрос. — М.: Просвещение / Олма, 2021. — 352 с. — ISBN 978-5-00185-000-7.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://web.archive.org/web/20210717150538/https://tass.ru/encyclopedia/person/hinshteyn-aleksandr-evseevich
  2. ↑ https://www.mk.ru/politics/2012/08/16/737666-sekret-svyazi.html
  3. ↑ https://web.archive.org/web/20210717150538/https://tass.ru/encyclopedia/person/hinshteyn-aleksandr-evseevich
  4. ↑ https://web.archive.org/web/20210717150538/https://tass.ru/encyclopedia/person/hinshteyn-aleksandr-evseevich
  5. ↑ Александр Хинштейн нашел в Истринском районе Подмосковья не принадлежащий приватизации участок земли, отданный Михаилу Зурабову. — МК-Новости, 06.07.2004
  6. ↑ Александр Хинштейн. Главный рвач страны. — Московский комсомолец, 26.01.2005
  7. ↑ Александр Хинштейн. Летальный исход Зурабова. — Московский комсомолец, 18.11.2006
  8. ↑ Александр Хинштейн. Грозный Зурабов. — Московский комсомолец, 13.03.2007
  9. ↑ Venemaa presidendi administratsioon avaldas detsembris 2009 nimekirja presidendi juhtimispersonali reservi kuuluvast 500 inimesest, kes presidendi administratsiooni riigiteenistuse ja presidendipersonali osakonna juhataja Sergei Dubiku sõnul kuuluvad koos nn "esimese sajaga" "presidendi tuhande" juhtivtöötaja hulka. Need inimesed pakkus välja „170-st kõige kuulsamast ja autoriteetsemast inimesest koosnev ekspertkogukond.” https://web.archive.org/web/20200809192539/https://amp.newsru.com/russia/21dec2009/thousand.html
  10. ↑ https://web.archive.org/web/20210717150538/https://tass.ru/encyclopedia/person/hinshteyn-aleksandr-evseevich
  11. ↑ http://kremlin.ru/acts/news/75772
  12. ↑ https://web.archive.org/web/20221230193829/https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32022D0331
  13. ↑ https://www.seco.admin.ch/seco/de/home/Aussenwirtschaftspolitik_Wirtschaftliche_Zusammenarbeit/Wirtschaftsbeziehungen/exportkontrollen-und-sanktionen/sanktionen-embargos/sanktionsmassnahmen/massnahmen-zur-vermeidung-der-umgehung-internationaler-sanktione.html
  14. ↑ https://www.bbc.com/news/uk-politics-60708230
  15. ↑ https://web.archive.org/web/20230317204843/https://www.meti.go.jp/policy/external_economy/trade_control/01_seido/04_seisai/downloadCrimea/20220412press_russia.pdf
  16. ↑ https://web.archive.org/web/20230719164553/https://sanctions.nazk.gov.ua/ru/sanction-person/479/
  17. ↑ https://www.president.gov.ua/documents/6372022-43921
  18. ↑ https://www.moscowtimes.ru/2022/09/30/ssha-vveli-sanktsii-protiv-vseh-rossiiskih-senatorov-nabiullinoi-i-chlenov-semei-chinovnikov-a24891
  19. ↑ https://web.archive.org/web/20230719164553/https://sanctions.nazk.gov.ua/ru/sanction-person/479/
  20. ↑ https://web.archive.org/web/20230203210843/https://novayagazeta.eu/articles/2023/02/03/kanada-vvela-sanktsii-protiv-mia-rossiia-segodnia-i-nikolaia-baskova-news