Ameerika koloniseerimine skandinaavlaste poolt

Ameerika koloniseerimine skandinaavlaste poolt algas juba 10. sajandil, mil skandinaavlased avastasid ja asustasid Atlandi ookeani põhjaosas asuvaid alasid, sealhulgas Põhja-Ameerika kirdeosa.[1]

Skandinaavlaste koloonia Gröönimaal pidas vastu peaaegu 500 aastat. Põhja-Ameerika mandriosas asunud asulad olid väikesed ja need ei arenenud välja püsivateks kolooniateks. Kuigi merereisid sinna toimusid mõnda aega (näiteks puidu kogumiseks), puudub tõestusmaterjal skandinaavlaste püsiasulate kohta Põhja-Ameerika mandriosas.[2]

Skandinaavia Gröönimaa

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Gröönimaa ajalugu
Gröönimaal asunud Ida-Asula kaart. Samal kohal asuvad tänased linnad Qaqortoq, Narssaq ja Nanortalik. Muuhulgas on kaardil näidatud Eiríkr Punase järgi nime saanud Eiriksfjord, tema talu Brattahlíð ja piiskopkonna Garðaris asunud keskus

Islandlaste saagade järgi asustasid Islandilt pärinevad skandinaavlased Gröönimaa esimest korda 980. aastatel. Kuigi ei ole mingit erilist põhjust kahelda nende andmete õigsuses, mida saagad asunduse alguse kohta esitavad, sisaldavad need allikad ka kirjanike ja keskaegse Islandi lugejaskonna kirjanduslikke kinnisideid, mis ei ole aga alati usaldatavad.[3]

Eiríkr Punane (vanapõhja keeles Eiríkr rauði), kes oli ettekavatsemata tapmise pärast Islandilt pagendatud, uuris nende kolme pagendusaasta jooksul väidetavalt Gröönimaa edelarannikut ja otsustas sinna koloonia rajada.[4] Ta tegi plaane asunike piirkonda ahvatlemiseks, valides selle sihiga ka nime Gröönimaa ("roheline maa"), et meelitada sinna võimalikke koloniste: "et inimesed oleks sinna minemise osas innukamad, kuna maal oli hea nimi".[5] Oma valdused rajas ta lõpuks tema enda järgi nime saanud fjordi Eiriksfjord ühele kaldale ja selle nimeks sai Brattahlíð. Sealt andis ta enda järgijatele maatükke.[6]

Kaart, mis kujutab keskaegsete skandinaavlaste arusaama maailmast

Tipphetkel koosnes koloonia kahest asulast, milleks oli Gröönimaa lõunatipus asuv Ida-Asula ja sellest Gröönimaa läänerannikut mööda edasi asunud Lääne-Asula (Ida-Asula juures asunud väiksemat asulat peetakse vahel eraldi Kesk-Asulaks). Asulates elas tõenäoliselt kokku 2000–3000 inimest[7] ja ajaloolased on leidnud sealt märke vähemalt 400 talust.[6]

Skandinaavia Gröönimaal oli ka oma piiskopkond, mille keskus asus Garðaris. Sealsed elanikud eksportisid morsakihvasid, karusnahku, köit, lambaid, vaala- või hülgetraani, elusloomi (nt jääkarusid) ja kariloomade nahkasid. Elanikkond taotles endale piiskopi määramist aastal 1126 ja aastal 1261 nõustusid nad Norra kuninga enda ülemisandaks olemisega. Ent sealsetel elanikel oli jätkuvalt oma seadus ja nad muutusid 1349. aastal pärast suuremat osa Euroopast tabanud katkupuhangut peaaegu sõltumatuteks. Aastal 1380 astus Norra kuningriik personaaluniooni Taani kuningriigiga.[8]

Läänesuunaline kaubandus ja langus

[muuda | muuda lähteteksti]

On tõendeid selle kohta, et skandinaavlased kauplesid Gröönimaa põliselanikega, keda viikingid kutsusid nimega skrælingjar. Skandinaavlased võisid kohtuda nii indiaanlaste (algonkinide sugulasrahvas beotukid) kui ka Thule kultuuri kandjatega, kellest põlvnevad inuitid. Dorseti kultuur oli Gröönimaalt skandinaavlaste saabumise ajaks juba taandunud. Skandinaavia kolonisatsiooni traditsioonilisest ulatusest oluliselt kaugemalt on leitud kammide fragmente, rauast kööginõude ja peitlite tükke, malenuppe, laevaneete, puuseppade höövleid ja inuittide paatides kasutatud tammepuust laevafragmente. Ühe inuittide kogukonna varemetest on leitud ka väike vandlist kujuke, mis paistab olevat kuulunud eurooplastele.[8]

Koloonia langus algas 14. sajandil. Lääne-Asula hüljati aasta 1350 paiku ja viimane Garðaris resideerinud piiskop suri aastal 1377.[8] Pärast aastal 1408 Gröönimaal registreeritud abielu ei maini enam ükski kirjalik allikas skandinaavlastest asunikke. On tõenäoline, et Ida-Asula oli välja surnud 15. sajandi lõpuks. Sealsetest skandinaavlaste asulatest leitud esemetele tehtud radiosüsinikumeetodil dateerimise järgi oli 2002. aasta seisuga kõige vanem ese dateeritud aastasse 1430 (± 15 aastat). Languse seletamiseks on pakutud välja mitmeid teooriaid.

Väike jääaeg võis Gröönimaa ja Euroopa vahel reisimise ning põllupidamise palju raskemaks muuta. Kuigi kalapüük ja hüljeste küttimine pakkusid võimalust tervislikuks toitumiseks, oli loomakasvatuses rohkem prestiiži ja Skandinaavia maades oli nälja ja katkuepideemiate tõttu saada järjest enam inimestest tühjaks jäänud talusid. Lisaks võis Gröönimaa vandel olla Euroopa turgudel odavama Venemaalt ja Aafrikast toodud vandli poolt välja tõrjutud.[9] Nii viisid halvenevad klimaatilised tingimused ja morsakihvade ekspordile ülesehitatud majandusliku süsteemi lagunemine asunduse allakäigule.[10]

Vaatamata kontakti kadumisele nende ja Gröönimaa asustajate vahel, pidasid Norra-Taani monarhid Gröönimaad jätkuvalt enda omanduseks.

Teadmata, kas vana Skandinaavia kolonisatsioon Gröönimaal oli säilinud või ei, ja tundes selle säilimise korral muret selle üle, et see oli jätkuvalt katoliiklik (Skandinaavia maades oli juba 200 aastat varem toimunud reformatsioon), saadeti aastal 1721 Gröönimaale misjonär Hans Egede juhitud Taani-Norra ühine kaubanduslik-kiriklik ekspeditsioon.[10] Kuigi see ekspeditsioon ei leidnud Gröönimaal jätkuvalt elavaid eurooplasi, tähistas see Taani kolonisatsiooni algust ja sellega kinnitasid taanlased taas saare endale kuulumist.

Vínland ja L'Anse aux Meadows

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Vínland ja L'Anse aux Meadows
Leifr Eiríksson avastab Põhja-Ameerika. Christian Kroghi maal (1893)

Islandlaste saagade ("Eiríkr Punase saaga"[11] ja "Gröönimaa saaga" ning peatükid saagades "Hauksbók"" ja "Flatey raamat") järgi alustasid skandinaavlased Gröönimaast läände jäävate maade avastamist vaid mõni aasta pärast Gröönimaa asulate rajamist. Kui kaupmees Bjarni Herjólfsson 985. aastal 400–700 asunikust[6][12] koosneva sisserändajate laevastiku ja 25 teise laevaga (millest 14 retke ka lõpetas) Islandilt Gröönimaale seilas, puhus tuul ta kursilt kõrvale; pärast kolme päeva pikkust purjetamist silmas ta laevastikust lääne pool maad. Bjarni, kes oli ainult huvitatud oma isa talu leidmisest, kirjeldas oma avastust Leifr Eiríkssonile, kes seejärel piirkonda täpsemalt uuris ning sinna ka viisteist aastat hiljem väikese asunduse rajas.[6]

Saagad kirjeldavad kolme selle ekspeditsiooni käigus avastatud eraldi piirkonda: Helluland ehk "lamedate kivide maa", Markland ehk "metsade maa" (mis kindlasti huvitas Gröönimaa asunikke, kuna seal kasvas vähe puid) ja Marklandist lõunas asunud Vinland ehk "veinimaa". Just viimasesse piirkonda rajati saagades kirjeldatud asundus.

Põhja-Ameerika kontinenti külastas kolm Eiríkr Punase last: tema pojad Leifr Õnnelik ja Þorvaldr ning nende õde (või poolõde) Freydís. Þorvaldr seal ka suri.

Leifi talvelaager

[muuda | muuda lähteteksti]
Skálholti kaart

Bjarni poolt talle kirjeldatud marsruute, maamärke, hoovuseid, kive ja tuuli kasutades purjetas Leif 35-mehelise meeskonna ja sama knarr'iga, mida Bjarni oli reisi jaoks kasutanud, ligikaudu 1800 miili Uude Maailma. Ta kirjeldas Hellulandi "tasase ja metsasena, laiade valgete randadega igal pool, kuhu nad läksid ja vaikse kaldega rannajoonega".[6] Leif ja teised olid soovinud, et seda ekspeditsiooni juhiks tema isa Eiríkr Punane, ja neil õnnestus teda veenda. Ent kuigi Eiríkr püüdis liituda oma pojaga reisil nende uute maade suunas, kukkus ta hobuselt, kui see kalda lähedal märgadel kividel libastus; ta sai vigastada ja jäi maha.[6]

Leif talvitus Uues Maailmas aastal 1001, tehes seda ilmselt Newfoundland põhjatipus asuva Bauldi neeme juures. Seal leidsid nad ühel päeval, et tema sakslasest kasuisa Tyrkeri oli jäänud purju marjadest, mida saaga kirjeldab kui "veinimarju". Piirkonnas kasvavad metsikult mitmed marjad (Viburnum edule, karusmarjad ja jõhvikad) ning Leifi kirjeldatud "veini" näol oli ilmselt tegemist käärinud marjadega.

Leif veetis veel ühe talve kohas, mida nimetati Leifsbúðir ('Leifi varjupaik'), sattumata seal konfliktidesse, ja seilas seejärel tagasi Gröönimaale Brattahlíð'i, et täita oma kohustusi isa ees.

Þorvaldri reis aastal 1004

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1004 seilas Leifi vend Þorvaldr 30 mehest koosneva meeskonnaga Newfoundlandi ja veetis talve Leifi laagris. Kevadel ründas Þorvaldr üheksat kohalikku inimest, kes magasid kolme nahaga kaetud kanuu all. Üheksas ohver põgenes ja naasis peagi abiväega skandinaavlaste laagrisse. Þorvaldri tappis nool, millel õnnestus läbi kaitsva barrikaadi tungida. Kuigi järgnesid veel täiendavad lühikesed vaenutegevused, jäid skandinaavlased sinna veel üheks talveks ja lahkusid seejärel kevadel. Pärast seda kavatses Uude Maailma seilata veel üks Leifi vendadest, Þorsteinn, eesmärgiga tuua sealt oma surnud venna keha. Þorsteinn aga suri enne, kui ta Gröönimaalt lahkuda jõudis.[6]

"Suvi Gröönimaa rannikul umbes aastal 1000". Jens Erik Carl Rasmusseni (1841–1893) maal

Karlsefni ekspeditsioon aastal 1009

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1009 võttis Þorfinnr Karlsefni, kes on tuntud ka kui Þorfinnr Vapper, kolmele laevale kariloomad ja 160 meest ning naist[12] (kuigi ühe teise allika järgi oli asunike arv 250) ja suundus Gröönimaalt läände. Pärast karmi talve suundus ta lõunasse ja maabus Straumfjordis. Hiljem kolis ta edasi Straumsöysse: võimalik, et seetõttu, et seal oli vool tugevam. Sealt on üles tähendatud märke indiaanlaste ja skandinaavlaste vahelistest rahulikest suhetest. Omavahel vahetati kaupu: karusnahad ja halli orava (Sciurus carolinensis) nahad vahetati piima ja punase riide vastu, mida kohalikud teatud peakattena ümber oma peade sidusid.

Edasise kohta räägivad allikad erinevat juttu, kuid ühtede andmete järgi tormas mingi hetk metsast välja Karlsefnile kuulunud härg, mis ehmatas pärismaalasi nii, et nad jooksid oma nahast paatide juurde ja sõudsid minema. Kolm päeva hiljem naasid nad koos sõjaväega. Kohalikud kasutasid katapulte, vinnates üles umbes lamba kõhu suuruse[13] "posti otsas oleva suure tumesinise kera", mis lendas üle meeste peade ja tegi koledat kõminat.[13]

Skandinaavlased taganesid. Leifi poolõde Freydís Eiríksdóttir oli rase ja ei suutnud taganevate meestega sammu pidada. Ta palus neil lõpetada "selliste haletsusväärsete õnnetusehunnikute" eest põgenemine, lisades, et kui tal olnuks relvad, võinuks ta meestest paremini hakkama saada. Freydís haaras ühele pärismaalaste poolt tapetud mehele kuulunud mõõga, tõmbas ühe oma rinna pihikust välja ning lõi seda mõõgaga. Seepeale hakkasid pärismaalased kartma ja põgenesid.[13]

Hilisemad kokkupuuted skandinaavlastega

[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Ameerika mandriosas asunud asulate eesmärk oli kasutada ära sealseid Gröönimaal nappinud loodusvarade, milleks oli karusnahk ja puit, ressursse.[14] Ei ole selge, miks need lühiajalised asundused ei muutunud püsivateks, kuid tõenäoliselt olid vähemalt osaliselt selle põhjuseks vaenulikud suhted pärismaalastega, keda skandinaavlased kutsusid nimega skrælingjar.[15] Sellest hoolimata võisid juhuslikud toidu ja puidu hankimiseks ning kohalikega kauplemiseks tehtud reisid Marklandi kesta isegi kuni 400 aastat.[16][17]

Kestvate reiside tõestusmaterjali hulka kuulub Maine'i penn: kuningas Olav Kyrre valitsemisajast (1067–1093) pärinev Norra münt, mis väidetavalt leiti Maine'i osariigis ühelt pärismaalastega seotud arheoloogiliste väljakaevamiste paigast. Seega võis skandinaavlaste ja Põhja-Ameerika pärismaalaste vaheline kaubandus toimida veel 11. sajandil või isegi pärast seda. Teine tõend pärineb aasta 1347 kohta käivatest Islandi annaalidest, kus viidatakse väiksele 18 mehega Gröönimaa päritolu alusele, mis oli puidulastiga Marklandilt Gröönimaale tagasi püüda jõudnud, kuid sattus hoopis Islandile.[18]

Viikingite jälgedes

[muuda | muuda lähteteksti]

Sajandeid oli ebaselge, kas islandlaste lood ikka käsitlesid skandinaavlaste tegelikult aset leidnud reise Põhja-Ameerikasse. Saagad said esimest korda tõsise ajaloolise usaldusväärsuse aastal 1837, mil Taani antikvaar Carl Christian Rafn osutas võimalusele, et Põhja-Ameerikas oli kas skandinaavia asundus või oli see nende reiside sihtpunkt. Põhja-Ameerika ilmus nime Winland all kirjalikesse allikasse esimest korda umbes aastast 1075 pärinevas Bremeni Adami töös. Kõige olulisemad Põhja-Ameerika ja skandinaavlaste sealsete tegude kohta käivad allikad ehk nn "islandlaste saagad" pandi esimest korda kirja alles 13. ja 14. sajandil.

Gröönimaast lääne pool leiti skandinaavlaste kohta tõendeid 1960. aastatel, mil arheoloog Anne Stine Ingstad ja tema abikaasa kirjanik Helge Ingstad kaevasid välja Newfoundlandi saarel L'Anse aux Meadowsi nime kandvas külas asunud skandinaavia asula. Siiski on eri saagades kirjeldatud maade asukoht jätkuvalt ebaselge. Mitmed ajaloolased samastavad Hellulandi Baffini saarega ja Marklandi Labradori poolsaarega. Ka Vínlandi asukoht tekitab küsimusi. Enamik arvab, et L'Anse aux Meadowsis asuv asulakoht tähistabki saagas kirjeldatud Vínlandi asulat, kuid teised vaidlevad sellele vastu, väites, et saagad kirjeldavad Vínlandi kui Newfoundlandist soojemat kohta, mis seega peaks olema sellest kaugemal lõunas.

Aastal 2012 tegid Kanada uurijad kindlaks skandinaavlaste võimalike eelpostide jäljed Nanookis Baffini poolsaarel Tanfieldi orus ja lisaks Nunguvikis, Willowsi saarel ja Avayaliki saarel.[19][20][21] 1980. aastatel Baffini saarelt leitud ebatavalisest kangast köis, mida säilitatakse Kanada Tsivilisatsioonimuuseumis, määratleti 1999. aastal kui võimalik skandinaavlaste toodang. See tõi kaasa Tranfieldi oru arheoloogilise uurimiskoha täpsema uurimise.

Põhja-Ameerikast on leitud ka arvatavaid ruunikive ja neist kõige kuulsam on Kensingtoni ruunikivi. Kuigi üldiselt peetakse neid võltsinguteks, peavad mõned neid jälgedeks hilisematest skandinaavia avastusretkedest.

Põhja-Ameerikat on kujutatud kahel muistsel kaardil:

  • Vinlandi kaart, mida mõned seostavad skandinaavlaste avastusretkedega, kuid mida peetakse siiski ka tänapäevaseks võltsinguks;
  • Skálholti kaart, mille koostas üks islandlasest kooliõpetaja aastal 1570.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Pálsson, Hermann. "The Vinland sagas: the Norse discovery of America". Penguin Classics. 1965. Lk 28.
  2. ↑ Irwin, Constance. "Strange Footprints on the Land". Harper & Row, New York. 1980. ISBN 0-06-022772-9.
  3. ↑ Grove, Jonathan. "The place of Greenland in medieval Icelandic saga narrative", teoses Norse Greenland: Selected Papers of the Hvalsey Conference 2008. Journal of the North Atlantic Special, Volume 2. 2009. Lk 30–51.
  4. ↑ Anderson, Rasmus B; toim. John Bruno Hare. "Norse voyages in the tenth and following centuries". The Norse Discovery of America.
  5. ↑ "Íslendingabók'i" tõlge inglise keelde. Wikisource.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Wernick, Robert. "The Seafarers: The Vikings". Time-Life Books, Alexandria, Virginia. ISBN 0-8094-2709-5. 1979.
  7. ↑ Lynnerup, N. "Endperiod Demographics of the Greenland Norse". Journal of the North Atlantic, 7, 18–24. 2014.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Wahlgren, Erik. "The Vikings and America". Thames and Hudson, New York. 1986.
  9. ↑ Stockinger, Günther. "Archaeologists Uncover Clues to Why Vikings Abandoned Greenland". Der Spiegel Online, 10.01.2012.
  10. ↑ 10,0 10,1 Eli Kintisch. "Why did Greenland’s Vikings disappear?" Science, 10. november 2016
  11. ↑ J. Sephton (tõlkija). [=http://sagadb.org/eiriks_saga_rauda.en "The Saga of Erik the Red"]. 1880. Icelandic Saga Database.
  12. ↑ 12,0 12,1 Oxenstierna, Eric. "The Norsemen". New York Graphic Soc. 1965. ISBN 1-122-21631-9.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Magnusson, Magnus; Palsson, Hermann. "The Vinland Sagas". Penguin Books. 1965. ISBN 978-0-14-044154-3.}}
  14. ↑ Diamond, Jared. "Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed".
  15. ↑ Murrin, John M; Johnson, Paul E; McPherson, James M; Gerstle, Gary. "Liberty, Equality, Power: A History of the American People". Thomson Wadsworth. 2008. ISBN 978-0-495-41101-7.
  16. ↑ Schledermann, Peter. "Voices in Stone. A Personal Journey into the Arctic Past". Komatik Series no. 5. Calgary: The Arctic Institute of North America and the University of Calgary. 1996.
  17. ↑ Sutherland, Patricia. "The Norse and Native Norse Americans". William W. Fitzhugh ja Elisabeth I. Ward'i "Vikings: The North Atlantic Saga". 2000. Lk 238–247. Washington, DC: The Smithsonian Institution.
  18. ↑ "Markland and Helluland". Smithsonian National Museum of Natural History.
  19. ↑ Pringle, Heather. "Evidence of Viking Outpost Found in Canada". National Geographic News. 19.10.2012.
  20. ↑ ringle, Heather. "Vikings and Native Americans". National Geographic, vol 11 (221).
  21. ↑ The Nature of Things. "The Norse: An Arctic Mystery". CBC Television. 22.11.2012.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]