Andreas Osiander
Andreas Osiander (19. detsember 1498 Gunzenhausen – 17. oktoober 1552 Königsberg) oli saksa protestantlik usureformaator.
Osiander õppis enne reformatsiooni Ingolstadti ülikoolis preestriks ning määrati sellena 1520. aastal ka Nürnbergi ametisse, ta õpetas augustiinlaste ordus heebrea keelt. 1522. aastal teatas ta avalikult, et toetab Martin Lutheri õpetust. ning asus usupuhastust kuulutama. Tema tulist jutlust kuulas 1523. aastal ka Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, kes õige pea pärast seda hakkas luterlaseks. Osiander sai tema vaimseks mõjutajaks ja nad säilitasid tiheda kontakti kuni reformaatori surmani. 1525. aastal saavutas Osiander Nürnbergi protestantlikuks muutmise, samal aastal ta ka abiellus.
1528. aastal aitas ta Albrechti vennal Georgil läbi viia luterlikku usupuhastust Ansbachis, seejärel osales ta 1530. aastal Augsburgi usutunnistuse kinnitamisel ning oli aasta hiljem ka Schmalkaldeni liidu sõlmimise juures.
1543. aastal aitas Osiander kaasa Mikołaj Koperniku raamatu "De revolutionibus orbium coelestium" trükkijõudmisele, seda hoolimata nii katoliiklaste kui ka teiste protestantide juhtide ägedast vastuseisust. Siiski pidi ta raamatus tegema teatavaid mööndusi, eemaldades osa Koperniku kirjutatust ja lisades oma mõttearendusi.
Leppimatu uue usu eest võitlejana olid Osianderile vastumeelt igasugused kokkulepped katoliiklastega. Kui keiser Karl V suutis protestante 1548. aastal rängalt lüüa ja vastu võeti Augsburgi interim, oli Osiander sunnitud Nürnbergist lahkuma. Ta tegutses lühikest aega Sileesias, 1549. aastal saabus aga Königsbergi oma vana tuttava hertsog Albrechti juurde. Samal ajal oli autoriteetseim protestant Philipp Melanchthon otsustanud Augsburgi interimi aktsepteerida ja püüdis luterlasi katoliiklastega lepitada. Hertsog Albrecht nägi selles, sarnaselt Osianderiga, ohtu protestantlikule usule tervikuna ja otsustas end sellest distantseerida. Preisimaa, mis asus väljaspool Saksa-Rooma riiki, osutus sel ajal ka ainsaks Saksa vürstiriigiks, kus protestandid said vabalt tegutseda. Seetõttu koondus sinna eri voole, mis peagi omavahel tülli läksid. Osianderil õnnestus saavutada aga hertsogi täielik toetus, ta valiti Königsbergi ülikooli esimeseks teoloogiaprofessoriks ning tema usuõpetusest kujunes Preisimaa ametlik usutunnistus. Kuid enamik Preisimaa teolooge teda siiski ei toetanud ning nõnda algas 1551. aastal tõsine vaidlus tema ja teiste vahel, mis lõppes tema ülikoolist lahkumisega. Osianderile jäi siiski hertsogi toetus ja 1552. aasta alguses esitas ta oma usuõpetuse lõpliku versiooni, mis keskendus õigeksmõistmisõpetusele. Seejärel suri ta ootamatult, kuid hertsog Albrecht kaitses tema ideid koos Osianderi väimehe Johann Funckiga veel ligi 15 aastat, kuni 1566. aastal Preisi maapäev otsustas viimaks siiski Wittenbergist lähtuvat ortodokssemat luterlust tunnistada.
Osianderi poeg Lukas ja tema pojad Andreas ning Lukas noorem olid samuti teoloogid.