Antakalnis

Antakalnis (poola keeles Antokol) on Vilniuse linnaosa, mis asub linna kirdeosas Antakalnise valla territooriumil. Antakalnis piirneb edelas Vilniuse vanalinnaga, lõunas Užupisega, kagus Belmontasega ja Lyglaukiaiga, idas Sapieginė ja Mileišiškėsega, kirdes Saulėtekisega, põhjas Valakampiaiga, läänes aga üle Nerise Žirmūnaiga.

Linnaossa jääb osaliselt Kalnai park, seal asuvad Sapiega park ja Spalvotieji šaltiniai park. Sinna ulatuvad Antakalnise männiku, Sapieginė ja Šveicarija parkmets. Antakalnis jääb osaliselt Pavilniai regionaalparki, samuti Vilniuse linnuse kaitsealale, Antakalnise maastikukaitsealale ja Lyglaukiai geomorfoloogilisele kaitsealale.^[1] Looduskaitse all on veel Leedu vanim pärn Sapiega pargis, Juozas Leleika dendroloogiakogu, Antakalnise pargi seedermänd ja Petras Vileišise lossi juures kasvav kaheksast vahtrast sõõr.

Linnaossa jäävad mitmed saatkonnad. Seal asuvad Antakalnise kalmistu ja Saulė kalmistu.

Antakalnis on üks vanemaid Vilniuse eeslinnu. See kujunes Viršupise mõisa juurde viiva tee äärde; mõis oli Leedu suurvürstide suveresidentsiks. Mõisakompleks jäänused olid tuvastatavad veel XIX sajandi keskpaiku.^[2] 1956. aastal avastati Kalnai pargist XIV sajandil ja XV sajandil kasutusel olnud majapidamiste jäänused, kus oli töödeldud rauda ja messingit. Maciej Stryjkowski kinnitab ka, et Antakalnises olevat olnud leedulaste pühamu, mis oli pühitsetud kõigile taevastele olenditele. Aastal 1500 rajati Antakalnisesse ka katoliku kirik.

Zygmunt III Waza andis Antakalnise alal osa mõisa majandushooneid ja alasid Vilniuse kapiitli käsutusse. XVII sajandil läksid need alad Sapiehade valdusse. Hiljem kuulusid need Pacidele, Słuszkadele, Radziwillidele. Aastail 1677–1682 valmis vana kiriku juurde ka kloostrikompleks, mis suleti Jaanuariülestõusu järel. Aastal 1693 rajas Kazimierz Jan Sapieha Antakalnisesse ka trinitariaanide kloostri, mille juurde ehitati aastail 1694–1717 teine kirik. See kirik muudeti aastal 1864 õigeusu kirikuks, ent kloostrisse rajati kasarmud. Kirik läks aastal 1919 taas katoliiklaste kätte, kloostrihoonetes asus aga aastail 1993–1998 Vilniuse vaimulik seminar.

Antakalnisesse rajasid oma residentsid nii Słuszkad kui ka Sapiehad. Słuszkade residents muudeti XIX sajandil poliitvangide kinnipidamisasutuseks, kus hoiti nii Novembriülestõusus kui ka Jaanuariülestõusus osalenuid. Hoone jäi kinnipidamisasutuseks ka Poola ja NSV Liidu võimuperioodil. Sapiehade residents muudeti aastal 1809 sõjaväehaiglaks, ent kui aastal 1848 valmis uus sõjaväehaigla, tagastati hoone Sapiehadele. Aastail 1904–1906 rajas Antakalnisesse lossi ka insener Petras Vileišis. Aastal 1907 korraldas ta seal esimese leedu kunstinäituse. Poola võimu ajal tegutsesid seal Leedu haridusselts Rytas ja Leedu teadlaste ühendus. Aastast 1941 asuvad hoones Leedu Keeleinstituut ja Leedu Kirjanduse Instituut. Antakalnise venekeelne nimekuju oli tsaariajal Антоколь.^[3]

XX sajandil rajati sinna mitmeid haridusastutusi: 1927. aastal avati kõrgem tehnikakool, 1948. aastal muusikakool, 1953. aastal praegune Vilniuse Tehnoloogia ja Disaini Kolledž ja 1957. aastal Elektrograafia Instituut. Ka rajati piirkonda haiglaid: aastal 1945 valmis tuberkuloosidispanser, aastal 1958 avati 400 kohaga haigla, aastail 1960–1967 asus seal ka psühhoneuroloogiahaigla. Aastail 1940–2012 asus Antakalnise vana Vilniuse tuletõrjehoone.

Aastal 1960 algas Antakalnises intensiivsem ehitustegevus, sinna asuti rajama korterelamuid. Aastal 1964 rajati sinna Leedu Filmistuudio võttepaviljonid.

Osa Antakalnisest on muinsuskaitsealune tsoon. Muinsuskaitse all on Žirmūnai sild, Tehnikakooli hoonetekompleks, kolledži hoonetekompleks, muusikakooli hoonetekompleks, Antakalnise kalmistu koos arvukate sealsete haudadega, psühhoneuroloogiahaigla hoonetekompleks, Saulė kalmistu, selle väravad, kabel, mausoleumid ja arvukad hauad, Antakalnise Peeter-Pauli kirik koos selle juures asuva kloostrikompleksi ja muude rajatistega, Petras Vileišise loss, administratiivhoone, postitöötajate maja hoonetekompleks, Vilniuse piiskoppide suvemõisa hoonetekompleks, Sapiehade residents koos selle juures asuva kiriku ja kloostrikompleksiga, Justin Konopacki hiina villa, tuletõrjehoone, endine mõisahäärber, helilooja Vytautas Klova elumaja, Adolfas Jucysi elumaja, Püha Faustina elumaja, skulptuur Moteris (Ema) ja kolmteist elamut.^[4]

• 
  Uuselamud
• 
  Muusikakooli hoone
• 
  Saulė kalmistu
• 
  Antakalnise kalmistu
• 
  Trinitariaanide kloostrikompleks
• 
  Petras Vileišise lossi vahtrasõõr

Viited

1. https://www.geoportal.lt/map/
2. Vykintas Vaitkevičius. Neris. 2007 metų ekspedicija. Trečia knyga. Vilnius: Mintis, 2013.
3. Антоколь. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 1 (Аа — Гямъ-маликъ). СПб, 1862, 107 lk.
4. "Leedu kultuurimälestiste register". Vaadatud 29. augustil 2021.