Apelsin (ansambel)

Ansambel Apelsin esinemas Õlletoobril 10. juulil 2010

Apelsin on Eesti levimuusikaansambel.

Ansambli tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ansambel moodustati 1974. aasta kevadel neljaliikmelisena muusikutest, kes mängisid Tallinna restoranis Rae tantsumuusika ansamblis: Tõnu Aare (kitarr, suupill, mandoliin), Jaan Arder (viiul, laul), Harry Kõrvits (löökriistad) ja Ants Nuut (tromboon). Ansambli nime autor oli Tõnu Aare (Aare: "Hea, mahlane, meeldib vanadele ja noortele, saadaval vaid pidupäeviti."). Proove tehti Tallinna Kaubamaja ruumides. Esimesed lindistatud lood olid "Suupillilugu" ja "Hommik keskturul" (mõlemad T. Aare) ning "Kaks punast huult" (S. Villoldo). Televisioonis esines Apelsin esimest korda 11. mail 1974 Mati Talviku juhitud saates "Laupäevaõhtu".[1]

Kui Tõnu Aare 1975. aastal armeeteenistusest naasis, hakati proove tegema Aarede kodus. Aare kutsus ansamblisse Gunnar Kriigi (basskitarr ja klaver), kes osales varem Horre Zeigeri orkestris. Ivo Linna tõi Apelsini esinema Harry Kõrvits, kellega ta koos mängis Viru hotelli ansamblis. Esimese loona salvestati "Andante" (G. Kriik / O. Arder). Uueks solistiks avastati samal aastal Pirita restoranist Mati Nuude, kes muidu töötas tuletõrjujana. Mati Nuudega valminud esimene lindistus oli "Jambalaya".[2]

Ansambli omaloomingulisi lugusid tegid Tõnu Aare, Gunnar Kriik ja Jaan Arder, tekste kirjutasid Henno Käo, Ott Arder ja Priit Aimla. Apelsini kuulsus tõusis Eestis väga kiiresti kõrgele (Ivo Linna: "1976. aastal tegime kakskümmend kolm päeva järjest mänge!". Harry Kõrvits: "Ükskord mängisime hommikul kella kaheksast seitsmeni õhtul."). Populaarsed lood olid "Tuukri laul" (T. Aare / O. Arder), "Korstnapühkija" (J. Arder / O. Arder), "Himaalaja" (A. Simone / P. Aimla), "Karulaul" (A. Von Tilzer / H. Käo), "See viis haaras mind" (J. Feliciano / H. Käo), "Aeg ei peatu" (T. Aare / O.Arder), "Shakespeare" (G. Kajanus / O. Arder), "Michelangelo" (B. Skifs / R. Linna), "Viis viimast" (P: Yellowstone / P. Aimla) jne.[3]

Läbimurdeks Nõukogude Liidu kontserdilavadele sai lugu "Me armastame ooperit" (J. Kloes / H. Käo), mida esitati 1978. aastal Kesktelevisiooni vana-aastaõhtu saates "Kutsuv tuluke" miljonitele televaatajatele. Kesktelevisiooni uksed olid pärast seda ansamblile valla, tihti esineti saates "Vokrug smeha". Ansambliga olid selleks ajaks ühinenud Vladimir Šeripov (bass, Kriik mängis klahvpille) ja Jaan Kirss (löökriistad). Apelsini stiilinimetus Venemaa kontsertidel oli šou-grupa, mis võimaldas esineda kõikvõimalike naljanumbrite ja satiiriliste vahetekstidega. Tol ajal räägiti, et Eesti muusikat tuntakse üleliiduliselt eelkõige Georg Otsa, Jaak Joala ning Apelsini järgi. Nõukogude Liidu avarustel mitmenädalastel kontsertreisidel rändamise tõttu jäid Eestis esinemised harvaks. Suure koormuse tõttu lahkusid 1980. aastal Apelsini koosseisust Ivo Linna Ja Jaan Arder. Uued tulijad olid Boris Leppsoo (laul, kitarr) ja Helmut Aniko (saksofon).[4]

Ansambel lubati neil aastail ka mõnele välisesinemisele: kaks korda Saksa DV-sse, Tšehhoslovakkiasse ja Soome, kuhu aga kõiki liikmeid julgeolek ei lubanud.

Koosseisust

[muuda | muuda lähteteksti]

Teisi ansamblis tegutsenud muusikuid: Taago Daniel, Indrek Hiibus, Allan Jakobi, Vello Jurtom, Mart Jürisalu, Hillar King, Meelis Laido, Marek Lillemägi, Viljo Tamm, Andres Loigom, Priit Pihlap, Tarmo Pihlap, Argo Toomel, Vello Toomemets, Igor Trunin, Ivo Varts, Aleksander Vilipere, Ülari Kirsipuu.

Algkoosseisust on ansamblis praegu kaasa löömas ainult Ants Nuut, kes on mänginud ansambli kõikides koosseisudes.[5]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Ansambli Apelsin lugu: me ei teadnud, et tegime endile töökoha" Delfi Lood / Eesti Naine, 30.01.2017.
  2. ↑ Andres Oja. "Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel", kirjastus Tänapäev. Tallinn 2016, lk 155.
  3. ↑ Andres Oja. "Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel" lk 151.
  4. ↑ Andres Oja. "Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel" lk 159.
  5. ↑ Ansambel Apelsin 50: me oleme naljameeste punt. err, muusika, 9. mai 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]