Apraksia või ka kõneapraksia on neuroloogiline kõnehäire, mille puhul kannatavad hääldusliigutuste täpsus ja järjepidevus. Kuigi tegemist on kõnehäirega, ei takista see tekstide mõistmist ja arusaamist. Tegu on võrdlemisi haruldase häirega, mille all kannatab vaid 4% kõnepuudega inimestest. Sõltuvalt häire raskusastmest võib see põhjustada nii suhtlusprobleeme, töövõime langust kui ka emotsionaalseid ja psühholoogilisi raskusi. Apraksia esineb peamiselt lapsepõlves ja seda on võimalik ravida kõneteraapiaga. Esmase või sekundaarse märgina esineb apraksia lastel, kellel on keerulised neurokäitumishäired, nt geneetilised, metaboolsed. [1]
Apraksiat mainiti esmakordselt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tuntud neuroloogide, näiteks Hugo Liepmanni töödes. Apraksia mõiste pärineb teadaolevalt 1960. aastatest, mil Frederic Darley laenas selle Liepmanni ideest. Liepmann kirjeldas kõne jaoks artikulaatorite liigutamise võime puudumist. [1]
Apraksia puhul otsib inimene tihti hääletult õigeid liigutusi oma suu, keele ja/või lõuaga enne hääliku ütlemist, et leida õige viis. Apraksiale iseloomulikult võib tekkida raskusi sujuvalt häälikult häälikule üle minna . Lisaks võib tekitada probleeme ka silbilt ja/või sõnalt üleminek teisele sõnale. Kõnes võib esineda vokaalide moonutamist, sõnarõhu muutmist või silpide võrdrõhulist hääldamist.[2]
Apraksiale on kõnes iseloomulikud sõnade hakkimine ning ka silphaaval hääldamine. Üks märgatavam sümptom on helide või silpide ärajätmine, mis muudab kõne arusaamatuks. Apraksia saab ka ära tunda intonatsiooni järgi, mis võib olla ebaselge. Raskused intonatsiooniga võivad põhjustada ebatavalist või ebaharilikku kõnekõla. Kõige raskematel juhtudel võib apraksia põhjustada täieliku suutmatuse vabatahtlikult tekitada isegi ühte sõna, silpi või kõneheli (apraktiline mutism).[3]
Apraksia kõnehäire peamine põhjus on insult. Suurem osa apraksiaga patsiente on kannatanud vasaku keskmise ajuarteri (keskne ajukoore haru) ja selle perforeerivate arterite või vasaku lateraalse läätsearteri infarkti või hemorraagia all.[4]
Apraksia võib välja kujuneda ka peatrauma tõttu, mis võib kõne tootmise ja kontrolliga seotud aju piirkondi jäädavalt kahjustada. Samuti võib apraksia põhjustajad olla ajuinfektsioon ja ajukasvaja. Nakkushaigus või põletikuline seisund, nagu entsefaliit või meningiit, võib kahjustada aju piirkondi, mis on seotud kõne ja keele funktsioonidega. [5]
Peale tavalise apraksia, ehk kõneapraksia, on veel kaks apraksia vormi: motoorne apraksia ja ideomotoorne apraksia.
Motoorne apraksia on neuroloogiline häire, mis mõjutab inimese võimet kavandada, organiseerida ja täita tahtelisi liigutusi, eriti seoses motoorsete ülesannetega, nagu käte, jalgade ja näo liigutused. Seda võib tähele panna, kui inimesel tekib raskusi keerukate motoorsete toimingute täitmisel, nagu riiete nööpimine või juhiste järgimine. See võib hõlmata ka lihtsaid tegevusi, nagu pintsliga joonistamine või hambaharjaga harjamine. Sümptomid on ebakindlad liigutused, raskused igapäevaste ülesannete täitmisel ja ebamäärane käekiri. Põhjused võivad olla ajutrauma, Alzheimeri tõbi või Parkinsoni tõbi. Motoorse apraksia prognoos sõltub paljudest teguritest, sealhulgas häire raskusastmest, patsiendi vanusest ja üldisest tervislikust seisundist. [3][5]
Ideomotoorne apraksia on motoorse apraksia tüüp, mis mõjutab inimese võimet teha tahtelisi liigutusi vastavalt kavandatud plaanile või ideele, eriti siis, kui tegevus pole spontaanne ega automaatne. Raskusi esineb motoorsete tegevuste kavandamisel, nagu käežestide tegemine, tööriistade kasutamine, liigutuste järjestuse segiajamine. Ideomotoorse apraksia võib olla seotud ajuvigastuste või haigustega, mis mõjutavad motoorset kontrolli ja planeerimist. Sellised haigused võivad olla insult, ajukasvaja või degeneratiivsed haigused nagu Alzheimeri tõbi. Ideomotoorset apraksiat peab diagnoosima ja/või hindama neuroloog või füsioterapeut. Hinnatakse motoorseid oskusi, liigutuste täpsust ja koordinatsiooni ning neuroloogiliste uuringutega selgitatakse välja ajukahjustused. [3] [5]
Tihtipeale hindab logopeed või kõnekeelepatoloog apraksiat ning diagnoosib selle vajaduse korral. Diagnostilised testid võivad olla kõne hindamine, kõnetest ja neuroloogiline uuring. Arstid hindavad patsiendi kõnet ja motoorseid oskusi, sealhulgas käte ja jalgade liigutuste täpsust ja koordinatsiooni, et tuvastada võimalikke apraksia sümptomeid. Apraksia testid aitavad tuvastada apraksia olemasolu ja hinnata selle raskusastet. Nendes testides hinnatakse kõne tootmist, artikulatsiooni ja kõne rütmi. Neuroloogilist seisundit hinnatakse neuroloogiliste uuringutega, sealhulgas aju MRT või CT-skaneerimisega, et välistada muud võimalikud sümptomite põhjused, näiteks ajuvigastus või kasvaja. [3][5]
Ravi on intensiivne ja järjekindel kõneteraapia logopeediga. Logopeedid aitavad parandada kõnetoiminguid, nagu hääldus, intonatsioon ja kõnerütm, ning õpetavad eri ravistrateegiaid. Kõne tootmist ja suhtlemist võivad hõlbustada õpetatavad võtted, näiteks aeglase kõne kasutamine või liigutuste kavandamine enne kõne alustamist. Mõnel juhul võib apraksia ravi hõlmata ka kognitiivset taastusravi, mis keskendub ennekõike neljale funktsioonile, nagu tähelepanu, mälu, planeerimine ning parandamine. Kognitiivset taastusravi kasutatakse, kui apraksia on osa laiemast neuroloogilisest seisundist, nagu insult või dementsus. Kõnesünteesi rakenduste abil on võimalik kasutada arvutipõhist kõnet või keelekasutusseadmeid, kui ravi ei peaks mingil põhjusel töötama. [3][5]