Armuhaigus

Armuhaigus (ka armuvalu; ladina keeles amor hereos, morbus amatoris, philocaptio) on hullumeelsus, milleni võib viia vastamata või õnnetu armastus.

Armuvalu all peetakse tavakeeles silmas inimese emotsionaalset reaktsiooni alles armudes, vastamata armastusele või katkenud armusuhtele.

Vahel ka sügava armumisega seotud füsioloogilist sündroomi[viide?].

Lisaks psüühilistele ilmingutele võib armastajal ka kehalisi sümptomeid esineda, nende hulka kuuluvad unetus, isutus, kinnisideede olemasolu jt.

Kõnekeeles nimetatakse armuvaluks murtud südant.

Enamik inimesi kannatab korra või rohkem oma elu jooksul armuvalu käes ning seetõttu peetakse seda harilikult kahjutuks, kuid olenevalt isiksusetüübist võib sellel olla ka raskemaid tagajärgi kehalistest või psüühilistest haiguslikest seisunditest enesetapu ja mõrvani välja.

Psühhiaatrias ei pöörata seisundile harilikult väga suurt tähelepanu, kuni ei ilmne märke suitsiidikalduvusest.

Armuvalu tekib sagedasti, kui inimene kaotab või lahutab kellestki, kellega ollakse emotsionaalselt seotud (suhte lõppemine).

Kuivõrd armastust peetakse surematuks või kestvaks ning armastajatele meeldib uskuda armastusse, sellest kõnekeeles ka populaarne väljend: "... kuni surm meid lahutab".

Armuvalu vormiks on ka igatsus või armukadedus, näiteks siis kui armastatu, kellesse ollakse armunud, on juba hõivatud ega ole suhteks saadaval. Armuvalu võib sagedamini esineda ka inimestel, kes on tagasihoidliku või häbeliku iseloomuga, ega julge oma tunnetest rääkida. Ka selline olukord võib viia psüühiliste häireteni nagu armastatu ahistav jälitamine (inglise keeles stalking).

Armuvalu võib tabada ka lapsi, kelle armastus ei leia vastuarmastust vanemate või õdede-vendade poolt.

Armuhaigus kirjanduses

[muuda | muuda lähteteksti]
"Sappho" (1877), Charles Mengin (1853–1933)

Kirjanduses kujutatakse armastussuhte lõppu armuhaiguse tõttu sageli ühele või teisele osapoolele traagilisena. Klassikaline näide on saksa kirjaniku Johann Wolfgang von Goethe 1774. aastal avaldatud kiriromaan "Noore Wertheri kannatused".

Kirjanduses kujutati armuhaigust juba antiikajal. Kreekas sündinud kirjamees ja keskmise platonismi esindaja Plutarchos kirjutas novelli Sappho ja Antiochose armuloo kohta.[1]

Vana-Kreeka poetessi Sapphot seostatakse lesbilise armastusega. Legendi kohaselt otsustas ta armastusepüüdluses, olles armastaja, valida enesetapu ja hüppas Lesbose saarel kaljult alla. Samas on Sappho surma asjaolud müütilised.

Maal "Erasistratos avastab Antiochose haiguse põhjuse", Jacques-Louis David (1774)

Meditsiin tegeles armuhaigusega juba enne Avicennat. Nii näiteks kutsus legendi järgi Süüria kuningas Seleukos Erasistratose (umbes 330–250 eKr) oma poega prints Antiochost ravima. Printsi pulss muutus, kui tuppa sisenes kasuema Stratonike. Sellest järeldas Erasistratos, seostades pulsi südametööga, et prints põeb armuhaigust – ta tervenes.[2]

Sarnaseid armuravijuhtude kirjeldusi võib leida ka Hippokratesel ja Galenosel. Tolle aja kuulsad arstid määrasid haiguse raviks suguühte. Galenose arvates pidanuks mehed, selleks et terveks jääda, armatsema ka siis, kui nad sellest naudingut ei saa.[3]

Araabia arst Avicenna kirjeldas armuhaigust teoses "Arstiteaduse kaanon". Avicenna määras raviks kas suguühte, kui usk ja seadus võimaldasid, või tänapäeva mõistes kognitiiv-käitumusliku teraapia vorme. Tänapäeval on esimesena mainitu valdavalt keelatud ravivõte.

Keskajal peeti sageli armuhaiguse põhjuseks "elujõudu", mis kutsus ajuvatsakeses, kus asus virtus aestimativa, esile põletiku virtus imaginative piirkonnas.[4] Armuhaigust peeti ka kurtuaasse armastuse vormiks.[3]

Tänapäeva meditsiin

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevased aju-uuringud pakuvad hüpoteese romantilise armastuse aktiveerivate ja mõõdetavate toimete kohta kesknärvisüsteemi (vt tagapool ka bioloogilisi ja psühholoogilisi käsitlusi; armastuse neurobioloogiat). Nii on ühe funktsionaalse magnetresonantstomograafia uuringu kohaselt, milles osalejad täitsid eelnevalt kirgliku armastuse skaala (Passionate Love Scale), suurajukoore aktiivsuses kuvada muutusi, mis on aga armastatu ja sõbrapiltide vaatamisel erinevad/eristatavad.[5]

Selle hüpoteesi tagasiulatuvat jõudu on raske hinnata, kuivõrd puudub konsensus tänapäeva sotsiaalvõrgustike vaatamiskäitumise bioloogiliste toimete kohta aju nägemisväljadesse. Primaatide sotsiaalkäitumise uuringutulemused näitavad, et ka neil on nägemisstiimulite töötlus arenenud ja nad on võimelised vangistuses olles rühma liikmeid näiteks puuteekraanil kuvatud fotodel ka nägupidi tuvastama.[6]

Marazziti jt (1999) uurisid veenivere monoamiinse neurotransmitteri 5-HT tasemega seonduvat alla 30-aastastel värskelt armunutel, kes veel ei olnud seksuaalset lävimist alustanud, ja obsessiiv-kompulsiivse häirega patsientidel. Uurimistulemused olid mõlema uuringurühma puhul alla normaaltaseme. Uurijate arvates võib esineda psüühilisi kattuvusi ka depressiooni ja maaniaga, seega võib-olla saaks armuhaigust kaasaja tõenduspõhises meditsiinis vaadelda bipolaarse häirena (obsessiiv-kompulsiivne armastus)[7].

Renessansi ajal arvati, et tegu võib olla pärilike teguritega, ja et enamik inimesi, kes haiguse käes kannatasid, olid sellele vastuvõtlikumad. Kuid lapsed, vanurid, eunuhhid ja impotendid olevat haiguse vastu immuunsed.[2] Armuhaiguse sooline esinemine on varieeruv, seda esineb nii meestel kui ka naistel.[8]

Tänapäeval pulssi ja vererõhku sõrmedega mõõta ei soovitata, selleks on vererõhumõõtur. Tänapäeval vaadeldakse sarnase sümptomaatikaga seisundite tegureid spetsiifilisemalt, erinevate erialade lõikes ka arstide poolt. Nii näiteks on hüpertoonia südame-veresoonkonna haigus ja ravimeid saab võtta. Paraku võivad mitmed ravimid põhjustada kaasuvaid haigusi (suurenenud HI-viiruse levik vanadekodude patsientidel, Parkinsoni ja Alzheimeri tõve käes kannatavate geriaatriliste patsientide kutseliste hooldajate uuringud, kus kaevatakse patsientide/klientide seksuaalse ahistamise üle jne) ja neid omakorda saaks erinevate teadusalade raames kestevuuringutega mõõta.

Pole selge, kas mõned tänapäeval uuritavad nn romantilise armastuse bioloogilised, füsioloogilised, psüühilised jmt sümptomid on romantiline armumine, vastamata armastus või seksuaalne vastamata kirg, või tuleks neid käsitleda kõrvalekalletena.

  1. Bernhard D. Haage: Liebeskrankheit. In: Enzyklopädie Medizingeschichte. 2005, S. 853.
  2. 2,0 2,1 Dzaja 2008:66
  3. 3,0 3,1 Dzaja 2008;68
  4. Dzaja 2008:67
  5. Bartels, Zeki 2000
  6. Pokorny ja de Waal 2009
  7. Marazziti jt 1999
  8. Dzaja 2008:68

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]