Asehaldur oli ajalooliselt mingi maa-ala kõrgeim riigivõimu esindaja, ühtlasi võis olla maahärra asemik[1].
Eesti alal on asehaldurid olnud järgmistel perioodidel[1]:
Liivimaa sõja ajal Moskva tsaari vägede kontrolli all olevates valduskeskustes: Narvas, Tartus, Rakveres olid vene asevalitsejad (vene k. namestnik, pomestnik) või vojevoodid. Nt. Pjotr Šuiski Tartus, Rakvere, Laiuse ja Viljandis vojevood Pavel Zabolotski.
Kubermangu nimetati Eestimaa kuberner/Eestimaa kindralkuberner Rootsi kõrgaadli seast, kuberneri põhiasetäitjaks oli asehaldur, kes ka provintsi igapäevaelu reaalselt juhtis ning asehaldur (rootsi keeles ståthållare) oli provintsis kohapeal, samas kui kuberner ise oli sageli kas oma valdustes Rootsis või välislähetustel.
1584. aastal ühendati Rootsi valdused Põhja-Eestis Eestimaa hertsogkonnaks. Provintsi eesotsas oli asehaldur, keda nimetati ka kuberneriks. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks: Tallinna, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere ja Lihula linnuselääniks, mida juhtisid asehaldurid: Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas.
Rootsi ja Vene ajal täitsid Eestis asehaldurite ülesandeid ka Eestimaa ja Liivimaa kindralkubernerid ja kubernerid[1].