Astyanax

See artikkel räägib Hektori pojast; Heraklese poja kohta vaata artiklit Astyanax (Heraklese poeg); kalade perekonna kohta vaata artiklit Astyanax (kala); asteroidi kohta vaata artiklit 1871 Astyanax

Astyanax (Ἀστυάναξ 'linna valitseja' sõnadest ἄστυ 'linn' ja ἄναξ 'peremees') oli Homerose järgi Trooja kuningapoja Hektori ning tema abikaasa Andromache poeg, Priamose pojapoeg.

Tema tegelik, isa pandud nimi oli Skamandrios (Σκαμάνδριος; Skamandrose jõe järgi); hüüdnime sai ta sellepärast, et ta oli suure Trooja kangelase poeg ("Ilias" VI 402–403 ja XXII 506–507). On ka oletatud, et Skamandrios on hellitusnimi.

Homerose "Ilias" (VI 399–496) kirjeldab Astyanaxi vanemate liigutavat hüvastijättu temaga, enne kui Hektor asub võitlusse Achilleusega ning viimane tapab ta. Amm toob Astyanaxi oma isa ette. Väike Astyanax ehmub, nähes isa pronksrüüd ja kiivriehet. Isa võtab kiivri ära ning võtab poja käte vahele, et teda julgustada.

"Iliase" XXII laulus (485–507) võtab Andromache vastu oma abikaasa surnukeha, mida Achilleus on oma sõjavankri järel lohistanud, ja kurdab orvuks jäänud poja saatust. XXIV laulus (732–738), kui Priamos on Hektori lahinguväljalt ära viinud, ennustab Andromache poja saatust.

Neoptolemos viskab Astyanaxi müürilt alla

Trooja tsükli järgi tapetakse väike Astyanax pärast Trooja vallutamist, et ta hiljem isa eest kätte ei maksaks. Tema surma asjaolud on eri versioonides erinevad: "Iliu persises" ja Ovidiuse "Metamorfoosides" (XIII 415) tõukab Achilleuse ja Deidameia poeg Neoptolemos ta põleva Trooja müüridelt alla ning ütleb oma emale: "Et minu isa tappis tema isa, siis võib ta püüda surma eest kätte maksta. Ta võib ka saada Trooja kuningaks, ja me ei taha rohkem Trooja kuningaid!" Pärimuse järgi (Euripidese "Troojalannad", Pseudo-Apollodoros V 22) viib Neoptolemos täide kreeka hõimujuhtide otsuse. "Aeneis" üksnes mainib "kadunud Astyanaxi" (II 457). Pausaniasel (X, 25), kes toetub "Väikesele Iliasele", tapab Astyanaxi Odysseus. Euripidese tragöödia "Troojalannad" lõpeb Astyanaxi matuste stseeniga.

Veel hilisemate versioonide järgi jääb Astyanax ellu ja rajab uue Trooja ("Iliase" skoolionid XXIV 735). Ta teeb seda koos Aenease poja Ascaniusega. Ühes versioonis ei suuda Odysseus Astyanaxit tappa ning surmab tema asemel ühe orja lapse. Astyanax rajab asulad Korsikal ja Sardiinias ning üks tema kaugetest järeltulijatest on Roland, kes "Rolandi laulus" kannab sama mõõka, mida kandis Hektor. Ühe versiooni kohaselt rajab ta riigi Epeiroses.

Jean Racine'i tragöödias "Andromaque" on ta Neoptolemose vang ja järgneb oma emale Epeirosesse. Pierre de Ronsard poeemis "La Franciade" rajab Astyanax Francioni nime all Prantsusmaa kuningriigi. Legendi järgi põlvnes Astyanaxist Karl Suur. Matteo Maria Boiardo poeemis "Orlando innamorato" (Raamat III, Laul V) asendas Andromache Astyanaxi teise lapsega, kelle kreeklased tema pähe tapsid, ning peitis õige lapse metsa. Pärast viis üks Hektori sõber Astyanaxi Sitsiiliasse, kus ta sai Zaragoza kuningannaga poja Polydorose, kelle soost sündis Ruggero. Seejärel tappis kreeklane Aigistos Astyanaxi.

Mõnel vanakreeka vaasil on kujutatud, kuidas Neoptolemos tapab Priamose, kes on püha altari juurest varju otsinud. Vapustatud pealtnägijate silme ees lööb ta Priamose Astyanaxi surnukehaga surnuks. Astyanaxit on kujutatud ka Polygnotose Trooja hävitamist kujutavatel maalidel Delfis Lesches. Astyanaxi surma kujutavad mitmed vanakreeka vaasid, sealhulgas üks Lydose amfora 6. sajandi keskpaigast eKr, millel Neoptolemos hoiab abitut Astyanaxit ühte jalga pidi. Sama stseen on kujutatud vaasimaalija Brygose ühel kausikujulisel vaasil (5. sajand eKr). Vaasimaalija Kleophrades kujutab Priamost, kes hoiab süles Astyanaxi verist surnukeha (umbes 485 eKr; Napoli).

Astyanax on ka ühe luuletuse nimitegelane Giórgos Seférise tsüklis "Mythistorima".

Vaata ka

Hektori laul

Kirjandus

Jorgos Seferis "Astyanax" (tõlkinud Kaarina Rein) – Vikerkaar 2012, nr 10–11, lk 46