See artikkel räägib kirjanikust; advokaadi kohta vaata artiklit August Kitzberg (advokaat). |
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2022) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
August Kitzberg (kuni 1863 August Kits, vestekirjanikuna kasutas varjunimesid Tiibuse Jaak Tiibus ja Tiibuse Mari; 29. detsember 1855 Laatre vald, Ruhja kihelkond, Volmari maakond – 10. oktoober 1927 Tartu) oli eesti kirjanik.
Halliste kihelkonna meetrikaraamatu järgi sündis August Kitzberg 17. detsembril 1855, mis on uue kalendri järgi 29. detsember 1855. Personaalraamatus on Augusti sünniaeg 27. detsembril 1855. Kuigi tegemist on ümberkirjutamisel sündimud eksitusega, pidas kirjanik ise oma sünnipäevaks just personaalraamatu aega, uue kalendri järgi siis 8. jaanuari 1856.[1]
Augusti lapsepõlv möödus Niitsaadul – Penuja vallas Saate külas, kus nende (Kitse nime kandev) pere aastatel 1857–1871 elas ja kus ta vend Jaan oli koolmeister. Kitzberg kirjutas Penuja kuulsaks oma raamatus "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused".
Kui aga koolmeister Jaan valmistas õppevahendite konkursile esimese eestikeelse gloobuse ja sai selle eest auhinna, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et eesti mats sellise au osaliseks saab, seetõttu pani ta Kitse nimele "berg" lõppu ja muutis s-i z-ks. Kuid Jaan Kitzberg oli rahul: ega nimi meest riku.[viide?]
Vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolisid Kitzbergid Karksi kihelkonda Pöögle-Maiele, kus praegu asub Kitzbergi muuseum.
Ta töötas 1873. aastast Pärnumaal Pornusel kihelkonnakohtu notari abilisena, hiljem aga Pornusel, Mornas ja Abjas kihelkonnakohtu notarina, seejärel oli Polli ja Pöögle valla kirjutaja ja vabanes venestuse tagajärjel kohast. Siis asus ta Viljandisse Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomiks ja teotses hiljemini Kuramaal ja Riias, kust lõpuks siirdus Tartusse.
Ta suri 10. oktoobil 1927 Tartus ja maeti 14. oktoobril 1927 Tartu Maarja kalmistule.[2]
Mulgimaa (Halliste ja Karksi) tüübid alates saunikuist ja ulatudes kuni mõisnikeni (Abja mõisnik ja kihelkonnakohtunik, parun Stackelberg) ning olud on andnud ainet tema humoristlikele külajuttudele.
Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge, tuntumad neist on "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894) ja "Rätsep Õhk" (1903; aluseks külajutt "Rätsep Õhk ja tema õnneloos", 1892).
Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Vanemuise kutselise teatri avaetenduseks sai 1906. aastal Kitzbergi draama "Tuulte pöörises", järgnesid tragöödia "Libahunt" (1911, ka filmitud) ja draama "Kauka jumal" (1915).
Kitzberg on kirjutanud ka lastejutte ja -näidendeid, mälestusi ning vesteid (vestekirjanikuna kasutas ta varjunime Tiibuse Jaak Tiibus).
August Kitzberg avaldas oma kirjatööde mitmesuguste varjunimede (üle 150) all. Tuntumad neist olid Tiibuse Jaak ja Pipramäe Tõnu. Muid pseudonüüme[3]:
August Kitzbergi sünnikohta tähistab rändrahn.
Karksi-Nuias asub August Kitzbergi monument.
Karksi vallas asub ka August Kitzbergi tubamuuseum, mis on ainus Kitzbergi muuseum.
Alates 1. septembrist 2008 kannab Karksi-Nuia gümnaasium Kitzbergi nime - August Kitzbergi nimeline Gümnaasium.
Tartus asub August Kitzbergi tänav, Kuressaares asub August Kitzbergi tänav, Tallinnas Nõmme linnaosas asub August Kitzbergi tänav.
Tema poeg oli ajakirjanik Jaan Kitzberg.
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Autor:August Kitzberg |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: August Kitzberg |
Tsitaadid Vikitsitaatides: August Kitzberg |