Aureliano Palmiras

"Aureliano Palmiras" (originaalis "Aureliano in Palmira") on Gioachino Rossini ooper kahes vaatuses Felice Romani libretole Gaetano Sertori libreto "Zenobia di Palmira" (1789) järgi. Esmaettekanne toimus 26. detsembril 1813 Milanos Teatro alla Scalas.

Rollide esmaesitajad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Luigi Mari (Aureliano)
  • Giovanni Battista Velutti (Arsace), kastraat
  • Lorenza Corrèa (Zenobia)
  • Gaetano Pozzi (Oraspe)
  • Luigia Sorrentini (Publia)
  • Pietro Vasoli (Licinio)
  • Vincenzo Botticelli (Isise ülempreester)

Dirigeeris Alessandro Rolla

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

"Aureliano in Palmira" oli Rossini teine ​​tellimus La Scalalt. Teater maksis talle töö eest 800 franki. Seekord kasutas Rossini vaid ühte lugu oma varasematest töödest. See oli I vaatuse koor, mis pärineb samal ajal Ferraras esitamisele tulnud muudetud  redaktsiooniga "Tancredi" finaalist.

Tegemist on kammerooperliku teosega, mis esitati Milanos 1813. aasta karnevalihooaja avamiseks. Vaatamata heroilisele faabulale, suurepärasele solistide kollektiivile ning ülevatele kooridele oli esiettekanne tagasihoidliku eduga. Ka 14 järgmist etendust La Scalas ei toonud erilist edu. See on viimane ooper, kus roll on kirjutatud kastraadile (Arsace). Rossini pidas konkreetselt silmas populaarset kastraati Giovanni Battista Veluttit, kes oli viimane nimekatest kastraatidest. Tõenäoliselt oli edu puudumine osaliselt tingitud lauljatest. Velutti ei olnud avaetendusel tasemel, kuid hiljem jäi publik just temaga rahule. Märgiti ka ära, et ooper oli igav ja loid. Esietenduse vaheajal esitati Wenzel Robert von Gallenbergi balletti "Arsinoe e Telemaco" ja Tinti Angelo balletti "I minatori valacchi".

Ooper ringles Itaalias kuni 1830. aastate alguseni ja seda tänu suuresti Vellutile, kes esitas Arsace rolli mitmetes teatrites. "Aurelianot" esitati ka väljaspool Itaaliat Barcelonas (1822), Lissabonis (1824, 1832), Korful (1825), Londonis (1826), Grazis (1827) ja Buenos Aireses (1829). Seejärel vajus ooper ligi 150 aastaks unustusse.

Rossini oli veendunud, et muusika on hea ja kasutas seda hiljem "Elisabettas". Hästi tuntuks sai aga avamäng, mida Rossini kasutas hiljem ava­mänguks ooperites "Elisabetta regina d’Inghil­terra" ja "Il barbiere di Siviglia".

Tänapäeval ilmus "Aureliano" teatrite mängukavva 1980. aastal, kui seda esitati Genovas ja seejärel Luccas (1991). 1996. aastal oli teos ettekandmisel Wildbadis Rossini festivalil ja 2011 Martina Francas. 2014. aastal oli teos mängukavas Rossini ooperifestivalil  Pesaros.

Ooper on helisalvestatud 1980, 1991, 1996, 2011, 2012 ja 2018. aastal.

Rollid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Aureliano (tenor), Rooma keiser
  • Zenobia (sopran), Palmira kuninganna
  • Arsace (esialgu haute-contre, hiljem kontraalt), Pärsia prints
  • Publia (metsosopran), Valeriano tütar, Arsace salaarmuke
  • Oraspe (tenor), Palmira kindral
  • Licinio (bass), tribuun
  • Isise ülempreester (bass)

Süžee

[muuda | muuda lähteteksti]

Tege­vus toimub 271-272 pKr Palmiras ja selle ümbruses. Heroiline ja militaristlik lugu Rooma imperaatori Lucius Domitrius Aureliano elust, kus tähtsal kohal on võitlus võimu pärast. Aureliano vallutab Antiookia ja vabastab seal mitmed pantvangid, nende hulgas ka oma õe Publia, kes platooniliselt armastab Pärsia prints Arsacet. Palmira kuninganna Zenobia on tuntud oma agressiivsuse ja maadevallutuse iha poolest. Ta on võtnud oma kontrolli alla Süüria ja Egiptuse ning teinud sõjaretki Lähi-Aasiasse (praegu Lähis-Ida). See on ajanud vihale Rooma juhid, kes astuvad Zenobia vastu välja. Noor prints Arsace on küll Zenobia armuke ja truu liitlane, kuid väga lepliku ja lüürilise iseloomuga. Ta veedab aega Eufrati ümbritsevates metsades ja mägedes. Tema armastuse mõjul muutub ka Zenobia sõjakast kuningannast tundlikuks naiseks. Ka imperaator Aureliano muutub pärast mitmeid lahinguid leplikumaks ning loobub kättemaksumõtetest ning soostub Zenobia ja Arsace liiduga.

Muusikanumbrid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ülempreestri aaria „Stava, dirà la terra”
  • Aureliano kavatiin „Cara patria, il mondo trema”
  • Koor „Vivi eterno, o grande Augusto”
  • Aureliano ja Arsace duett „Pensa che festi a Roma”
  • Koor „Venga Zenobia, o Cesare”
  • Zenobia Gran Scena kooriga „Cedi, cedi, a lui t'arrendi - Là pugnai, la sorte arrise”
  • Arsace, Zenobia, Aureliano, Licinio ja Oraspe ansambel kooriga „Primo Chi sa dirmi, o mia speranza”
  • Koor „Del Cielo, ahi miseri”                                                                          
  • Aureliano ja Zenobia duett „Se liberta t'è cara”
  • Koor „L'Asia in faville è volta”
  • Arsace aaria „Perché mai le luci aprimmo”
  • Arsace rondo kooriga „Ah, non posso, al mio tesoro”
  • Aureliano aaria „Più non vedrai quel perfido”
  • Zenobia, Arsace ja Aureliano tertsett „Mille sospiri e lagrime”
  • Publia aaria „Non mi lagno che il mio bene”
  • Koor „Nel tuo core unita sia”
  • Aureliano, Publia, Oraspe, Licinio, Zenobia ja Arsace finaali ansambel kooriga „Copra un eterno oblio”

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Osborne, Charles. "The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini," London, 1994.
  • Tiit Made. "Ooperimaailm" I köide, Tallinn, 2012
  • BONGIOVANNI, Gioachino Rossini "Aureliano in Palmira" CD, Bologna, 1996