Aureoliin (ladina keelest aureola 'kullavärvi'), ka koobaltkollane on kollane anorgaaniline tehislik värvipigment, mida on kasutatud õli- ja akvarellvärvides[1].
Keemiliselt koostiselt on ta kaaliumkoobaltnitrit, valemiga K3[Co(NO2)6]. Rahvusvahelises värvainete indeksis on ta tähised PY40 (Pigment Yellow 40) ja 77357[2].
Esimesena sünteesis selle Nikolaus Wolfgang Fischer 1831. aastal Breslaus ja seejärel Émile Saint-Evre tema avastusest sõltumatult uuesti 1851. aastal. Pigmenti valmistatakse äädikhappe segamisel koobaltisoolaga koos kaaliumnitriti kontsentreeritud lahusega. Sade filtreeritakse, pestakse läbi ja kuivatatakse[1]. N. W. Fischer kirjeldab pigmendi valmistamist artiklis "Ueber die salpetrichtsauren Salze" ajakirjas Annalen der Physik (1848)[3].
Aureoliin on väga läbipaistev, laseeriv pigment, mõnevõrra teistest värvustest läbitungiv ja keskmise kollase värvusega. Võrreldes sidrunkollasega on ta toon murtum ja soojem[4], prantsuse keeles on olemas ka värvusenimi aureolin[5]. Laseerivuse poolest on seda pakutud india kollase asendajaks. Pigmendi püsivuse üle vaieldakse, õlivärvides sobib ta kõigi anorgaaniliste pigmentidega, kuid seda ei tohi mingil juhul segada orgaaniliste ainetega.[1] Ühed hindavad seda akvarellvärvides valguspüsivaks ja stabiilseks, teised heidavad ette, et värv tumeneb ja hallineb aja jooksul[2][6].
Ebapiisava püsivuse ja tootmisprotsessi kalliduse tõttu on pigment jäänud vähepopulaarseks. Eksklusiivse õlivärvina toodavad seda vähesel määral värvitootja Holbein ja veel mõni üksik tootja[7], akvarellvärvides kasutatakse seda siiski laialdasemalt, näiteks müüvad aureoliinkollast akvarellvärvi Rembrandt, Rowney, Daniel Smith, Sennelier, Winsor & Newton[8].
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)