Avro 504

Avro 504K
Shuttleworth Collectioni Avro 504 lennuk Old Wardeni lennuvälja kohal
Tüüp pommituslennuk, hävituslennuk, õppelennuk
Tootja A.V. Roe and Company (Avro)
Riik Suurbritannia
Tootmisaastad 1914
Toodanguarv üle 10 000 (kõiki versioone kokku)
Meeskond 2
Pikkus 8,97 m
Tiivaulatus 10,97 m
Tiivapindala 30,7 m2
Tühimass 558 kg
Maksimaalne stardimass 830 kg
Mootor 110 hj Le Rhône 9J rotatiivmootor
Tippkiirus 145 km/h
Reisikiirus 121 km/h
Lennulagi 4876 m
Lennukaugus 402 km

Avro 504 oli Suurbritannia ettevõttes A.V. Roe and Company (Avro) konstrueeritud biplaan, mis leidis Esimeses maailmasõjas kasutust hävitus-, pommitus- ja õppelennukina. Oli tootmises veel aastaid pärast maailmasõja lõppu. Toodetud eksemplaride arvult ületas kõiki teisi Briti Esimese maailmasõja aegseid lennukeid.

Arendus ja tootmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Avro 504 esmalend oli 18. septembril 1913. Prototüübi jõuallikaks oli 80-hobujõuline 7-silindriline Gnome Lambda rotatiivmootor. Lennuk oli puitkonstruktsiooni ja tekstiilkattega. Kere oli ristlõikelt ruudukujuline. Prototüübil olid painduvate otstega kaldtüürid, seeriatootmisel neist loobuti tavaliste, tervikuna liikuvate kaldtüüride kasuks. Lennukil oli sabakarguga kaherattaline telik, kus rataste vahel oli veel kapoteerumist vältida aitama pidanud suusk, mis Briti lennuväes sai hüüdnime "hambatikk". Lai rataste vahe ja hambatikk tegid lennukil maandumise üsna turvaliseks.

Avro 504 oli varasema Avro 500 lennuki edasiarendus, mida kavatseti kasutada õppe- ja eralennukina. Kuna ka Arvo 500 oli jõudnud lennuväe kasutusse, siis tellisid nii Briti kuninglik lennukorpus (Royal Flying Corps, RFC) kui ka mereväe lennuüksused (Royal Navy Air Service, RNAS) veel enne maailmasõja puhkemist väikesed partiid Avro 504 lennukeid. Lennukit oli väga lihtne juhtida, juba selle prototüüp oli püstitanud mitteametliku kaaslendajaga kõrguslennu maailmarekordi (tõusis üle 5000 meetri kõrgusele) – nii järgnesid sõja käigus üha uued tellimused, lennukit asusid litsentsi alusel tootma järjest uued tehased ning sellele leiti järjest uusi kasutusalasid. Täpne sõjaaegne tootmisarv ei ole teada, kuid Avro 504 toodeti kokku 18 tehases ning kuni sõja lõpuni vähemalt 8340 lennukit.

Kasutus

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed Avro 504 lennukid jõudsid Prantsusmaale kohe Esimese maailmasõja puhkemisel. Avro 504 lennukil oli ka veidi kurb au olla esimene õhulahingus alla tulistatud briti lennuk. 22. augustil 1914 tulistasid sakslased alla RFC Sqn No 5 Avro 504 lennuki, mille piloot oli Vincent Waterfall ja vaatleja Charles George Gordon Bayly. Mõlemad hukkusid.

RNAS koondas oma Avro 504 lennukid eriüksusse, mida kasutati pommirünnakute korraldamiseks vastase tagalas. 21. novembril 1914 pommitasid neli selle üksuse Avro 504 lennukit Zeppelini tehaseid Friedrichshafenis. Kuigi üks rünnakus osalenud lennuk kaotati, võib selle lugeda kordaläinuks – tabati mitut õhulaevade angaari ja vesinikutehast.

Lennukiehituse kiire arengu tõttu jäi Avro 504 peagi lahingulennukina ajale jalgu ning leidis 1915. aastast alates kasutust peamiselt õppelennukina. 504J ja 504K olid kõige suuremal arvul seerias toodetud lennukid ning need leidsid kasutust just õppelennukitena arvukais sõja ajal loodud lennukoolides.

1917/1918. aasta talvel leidsid modifitseeritud 504J ja 504K lennukid kasutust Saksa õhulaevade vastaste hävituslennukitena. 274 lennukit ehitati ringi ühekohalisteks ühe Lewis kuulipildujaga relvastatud kõrghävituslennukiteks. Neist 226 olid kasutusel veel ka 1918. aasta novembris, maailmasõja lõppedes.

Sõja lõppedes jäi Avro 504K briti lennuväe standardõppelennukiks. Lennuväe vähendamise tõttu müüdi üle 300 lennuki ka erakätesse ning need leidsid kasutust nii õppelennukitena eralennukoolides, lõbulendudeks, reklaamiplakatite pukseerimiseks, lennuetendustel esinemiseks jne. Kuni 1930. aastateni oli Avro 504 üheks arvukamaks briti eralennukiks.

Nõukogude Liidus kasutati samuti nii Kodusõjast trofeeks saadud Avro 504 originaallennukeid, kui selle baasil ehitatud U-1 õppelennukeid sõjaväe lennukoolides algväljaõppe lennukitena. 1920. aastate lõpuni oli U-1 peamine Nõukogude õppelennuk.

1925. aastal valmis Avro tehases radiaalmootoriga ning veidi muudetud telikuga uus õppelennuk Avro 504N. Algul ehitati kaks prototüüpi, üks sai Bristol Luciferi ja teine Armstrong-Siddeley Lynxi mootori. RAF valis Lynx-mootoriga lennuki oma uueks standardõppelennukiks ning neid ehitati aastail 1925–1932 592 eksemplari. Lisaks viiele RAFi lennukoolile hankisid Avro 504N lennukid omale ka Belgia, Brasiilia, Tšiili, Taani, Kreeka, Tai ja Lõuna-Aafrika Vabariigi lennuväed. Seda versiooni toodeti litsentsi alusel Taanis, Belgias, Kanadas, Tais ja Jaapanis.

Järgmisena valminud oluliselt parandatud konstruktsiooniga Avro 504R versioon enam kuninglikele õhujõududele huvi ei pakkunud ning seda toodeti vaid ekspordiks.

Kasutus Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed Avro 504K õppelennukid ostis Eesti Vabadussõja ajal 1919. aastal. Lennukid saabusid kolme partiina: esimesed kaks lennukit 22. juunil 1919 (said lennuväe registris numbrid 14 ja 15) ning ülejäänud septembris (said numbrid 18–23). Avro 504 sai samal aastal loodud õppejaoskonna peamiseks õppelennukiks ning jäi selleks kuni 1940. aastani. 1924. aastal osteti Esimesest maailmasõjast jäänud varusid müüvast Aircraft Disposal Co Ltd käest veel neli Avro 504K keret ning Prantsusmaalt Clerget 9 mootorid nende jaoks. Need lennukid said numbrid 72–75. (Kõik Eesti Avro 504K lennukid olid Clerget' mootoritega. Viimane Eesti 504K lennuk (nr 74) purunes lennuõnnetuses 1935. aasta sügisel.

1928. aastal osteti lennukoolile veel 12 Avro 504R õppelennukit, mis said numbrid 104–115. Neist kaheksa jäid kasutusse kuni 1940. aastani, neli lennukit kaotati lennuõnnetustes.

Versioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 504 – 80 hj Gnome Lambda mootoriga algne versioon. Ehitati 67 lennukit.
  • 504A – väiksemate kaldtüüride ning laiemate tiibadevaheliste tugedega RFC jaoks loodud versioon. Ehitati 1485 lennukit.
  • 504B – suurema kiilu ja Gnome'i või Le Rhône'i mootoriga RNAS-i jaoks välja töötatud versioon. Ehitati 200 lennukit.
  • 504C – ühekohaline RNAS-i jaoks välja töötatud hävituslennuki versioon Saksa õhulaevade tõrjeks, vaatleja asemel oli lisakütusepaak. Ehitati 80 lennukit.
  • 504D – ühekohaline RFC jaoks välja töötatud hävituslennuki versioon Saksa õhulaevade tõrjeks, ehitati vaid kuus lennukit.
  • 504E – 100 hj Gnome Monosoupape'i mootoriga. Ehitati 10 lennukit.
  • 504F – 75 hj Rolls-Royce Hawki mootoriga. Ainueksemplar.
  • 504G – 80 hj Gnome'i mootoriga.
  • 504H – 80 hj Gnome'i mootoriga, kasutati katapulti stardi katsetamiseks.
  • 504J – 100 hj Gnome'i või 80 hj Le Rhône'i mootoriga õppelennuk.
  • 504K – kahekohaline õppelennuk. 504K oli universaalse mootorikinnitusega, mis võimaldas sel versioonil kasutada 130 hj Clerget 9, 100 hj Gnome Monosoupape'i või 110 hj Le Rhône 9J mootorit.
  • 504K Mk.II – õppelennuk, millel oli 504K kere ning 504N telik. Ehitati litsentsi alusel Mehhikos, kus kandis nime Avro Anahuac.
  • 504L – pontoonidel vesilennuk, jõuallikaks 150 hj Bentley BR1, 130 hj. Clerget või 110 hj Le Rhône'i mootor.
  • 504M – kolmekohaline kinnise kabiiniga lennuk, jõuallikaks 100 hj Gnome'i mootor. Ainueksemplar.
  • 504N – pärast Esimest maailmasõda Kuninglike Õhujõudude (Royal Air Force, RAF) jaoks konstrueeritud kahekohaline õppe-treeningulennuk. Jõuallikaks 160 hj Armstrong-Siddeley Lynx mootor. Ehitati 598 lennukit.
  • 504O – 504N lennuki pontoonidel versioon. Esimene lennuk, mis 1923. aastal toimunud Oxfordi ülikooli ekspeditsiooni ajal lendas teisel pool põhjapolaarjoont.
  • 504P – vaid paberile jäänud kõrvuti istmetega 504N versioon.
  • 504Q – kinnise kabiiniga Armstrong-Siddeley Lynxi mootoriga kolmekohaline lennuk, ehitati Oxfordi Ülikooli Arktika ekspeditsiooni jaoks ühes eksemplaris.
  • 504R Gosport – õppe-treeninglennuki 504N edasiarendus, kere konstruktsioon oli muudetud lihtsamaks ning kergemaks, 1926–1927 ehitati viie erineva mootoriga (100 hj Gnome Monosoupape, 100 hj Avro Alpha, 140 hj Armstrong Siddeley Genet Major ja 150 hj Armstrong Siddeley Mongooseo) viis prototüüpi. Sarilennukid said Mongoose'i mootorid. 10 lennukit müüdi Argentinale, kus neid toodeti ka litsentsi alusel FMA tehases. Kaksteist lennukit ostis Eesti ja teadmata koguse ka Peruu.
  • 504S – Jaapani jaoks loodud kahekohaline õppelennuk, mida litsentsi alusel toodeti Nakajima lennukitehases.
  • Yokosuka K2Y1 – Jaapanis litsentsi alusel Yokosuka mereväearsenalis toodetud 504N. Jõuallikaks Mitsubishi tehases litsentsi alusel toodetud Armstrong Siddeley Mongoose, toodeti 104 lennukit.
  • Yokosuka K2Y2 – K2Y1 lennuki edasiarendus, jõuallikaks 160 hj Gasuden Jimpu 2 tähtmootor.
  • U-1 (Utšebnõi - 1) Avruška – Nõukogude Liidus toodetud Avro 504K koopia. Toodeti üle 700 lennuki
  • MU-1 (Morskoi Utšebnõi - 1) – ujukitega U-1 versioon
Avro 504K joonis

Tootjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Avro 504 oli seeriatootmises järgmistes tehastes:

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Arvo Lennart Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2". Külim, Tallinn 2015.
  • The Avro 504: Historic Military Aircraft No. 8, Part I, Flight, 9. juuli 1954 lk 41–44.
  • The Avro 504: Historic Military Aircraft No. 8, Part II, Flight, 16. juuli 1954 lk 83–88.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]