Bad Vöslau

Bad Vöslau
	[ baːt fœsˈlaʊ̯ ]
saksa	Bad Vöslau
keskbaieri	Bod Vöslau
	Bad Vöslau
	Vapp
	Pindala: 38,8 km² (2018)
	Elanikke: 11 844 (2017)
	Koordinaadid: 47° 58′ N, 16° 13′ E
	Asend Badeni ringkonnas

Bad Vöslau on kuurortlinn (Stadtgemeinde) Austrias Alam-Austria liidumaal Badeni ringkonnas. Seda tuntakse ka Austria punase veini kasvatamise hällina.

Bad Vöslau asub 35 km Viinist lõunas Wienerwaldi mäestiku nõlval Viini nõkku. Seal kulgev Thermenlinie rikkejoon on mitme kuumaveeallika põhjus.

Vallaosad on Bad Vöslau linn ning Gainfarni ja Großau külad.

Ajalugu

Piirkonnast on leitud neoliitikumi ajast pärinevaid asustusjälgi.

Rooma ajal oli paik Pannoonia provintsi osa. Juba siis kasutasid inimesed piirkonna kuumaveeallikaid.

Nimi "Vöslau" (nagu: Adololdus de Veselove) leiti esmakordselt Klosterneuburgi kloostri kirjalikust dokumendist 1136. aastast. Tollal oli asula vaid linnus, mis oli ümbritsetud kraaviga. Kuningas Mátyás Hunyadi hävitas selle 1483. aastal, kuid hiljem ehitati see uuesti üles. See sai suure tähtsuse reformatsiooniliikumise ajal.

Vastureformatsiooni ajal liideti Vöslau kihelkond Gainfarni naaberkihelkonnaga.

18. sajandil ostis Vöslau valduse mõjukas Friesi perekond. Krahv Johann von Fries, kelle viinapuuistandikud asusid Vöslau ümbruses, oli esimene, kes selles piirkonnas suures mahus punast veini kasvatas. Friesi perekonna all Vöslau õitses. Vana lossi laiendati ja kujundati barokkstiilis ümber.

Pärast krahv Moritz von Friesi pankrotistumist 1826. aastal omandas valduse ja Vöslau palee Georgios Sinas, kuid müüs selle vaid aasta hiljem Šveitsi pankurile Johann Heinrich von Geymüller Nooremale. 1833. aastal asutas Geymüller Vöslaus kammlõnga villavabriku (Vöslauer Kammgarnfabrik), millest sai Vöslaus peamine tööandja kuni selle sulgemiseni 1978. aastal.

1841. aastal avati (tollal) Neunkirchenisse viiv Lõunaraudtee, nii et Vöslausse pääses nüüd rongiga (praeguse) Bad Vöslau raudteejaama kaudu. 19. sajandi teisel poolel sai turismist teine suur majandussektor. Jõukad pered veetsid suvekuud kogu oma majapidamisega üürimajades. Selleks ehitati külakeskusest lääne pool asuvatele nõlvadele villad. 1822. aastal avati esimene avalik kümbla; suured osad sellest ehitati aastatel 1869–1873 arhitekt Theophil von Hanseni poolt ümber.

26. augustil 1867 sõlmiti Kreeka kuningriigi ja Serbia vürstkonna vahel Vöslau leping.

1904. aastal kuulutati Vöslau ametlikult kuurortlinnaks; omavalitsuse nimi muudeti aga alles 1928. aastal Bad Vöslauks (Alam-Austria Landtagi [liidumaa parlamendi] 27. märtsi 1928. aasta otsusega). Avalikud ujulad ehitati uuesti üles ja avati 20. juunil 1926, kus osales liidupresident Michael Hainisch.

1936. aastal asutati termaalvee müügiga tegelev ettevõte, vett müüakse sellest ajast alates kaubamärgi Vöslauer (lisa: Mineralwasser, s. o. mineraalvesi) all.

Viinamarjakasvatus on teine oluline osa majandusest. Vöslau punase veini ja vahuveini tegi 19. sajandil ülemaailmselt tuntuks Robert Schlumberger von Goldeck.

1954. aastal sai Bad Vöslaust linn. Samal aastal loodi kaubamärk "Vöslauer Stadtsiegel". 1. jaanuaril 1972 liideti Bad Vöslauga naabervallad Gainfarn ja Großau.

Inimesi

Johann von Fries (1719–1785): Friesi krahvid olid katkestusega aastatel 1773-1902 Vöslau valduse omanikud ning nii ajalooliselt kui ka majanduslikult paiga arengu seisukohalt suurima tähtsusega.
Ami Boué (1794–1881) pärines emigreerunud prantsuse hugenottide perekonnast, rändas aastatel 1812–1839 geoloogi ja etnoloogina üle kogu Euroopa. Ta kirjutas aastatel 1841–1874 üheksa esseed Vöslau allikate kohta. Ta on maetud Vöslau kalmistule krüpti.
Veinikasvatuse edendaja Robert Schlumberger von Goldeck (1814–1879) valmistas esimesena Austrias oma Vöslau veinitehases vahuveine traditsioonilisel Champagne'i veinipiirkonna meetodil.
Ferdinand Piatnik (1819–1885), Austria-Ungari kaardimaalija, tootja, filantroop, Piatnik & Söhne asutaja.
Jacob Levy Moreno (1889–1974) oli linna arst aastatel 1918-1925. Ta oli sotsiomeetria, rühmapsühhoteraapia ja "psühhodraama" alusepanija. Ta elas ja töötas majas aadressil Maital 4. Ta emigreerus 1925. aastal Ameerika Ühendriikidesse.
Jean Aberbach (1910–1992), sündinud Bad Vöslaus. Koos oma venna Julian Aberbachiga asutas ta muusikakirjastuse Hill & Range, millel oli oluline roll Elvis Presley, Johnny Cashi, Ray Charlesi, Édith Piafi ja Jacques Breli karjääris.
Hannelore Valencak (1929–2004) oli Austria kirjanik, kes elas kuni oma surmani Bad Vöslaus.
Arnulf Rainer (* 1929), Austria maalikunstnik, elas ja töötas aastatel 1953–59 linnas asuvas oma perekonnale kuuluvas villas.
Wolfgang Gratzer (* 1965 Bad Vöslaus), muusikateadlane ja raamatute autor. Aastatel 2010–2014 oli ta Mozarteumi arendus- ja teadusprorektor.
Felix Auböck (* 1996 Bad Vöslaus), Austria 2016. aasta olümpiaujuja.

Majandus ja liiklus

Majandus

Bad Vöslau peamised sissetulekuallikad on turism ja viinamarjakasvatus. Samuti villitakse kuumaveeallikatest Vöslaueri mineraalvett linna piires ja eksporditakse üle maailma. 11. veebruaril 2006 avati uus Bad Vöslau kuurort.

Nüüdseks kadunud kammlõnga villavabriku ala on rühm investoreid renoveerinud ja ruumid antakse Kammgarnzentrumi nime all lao-, äri- või büroopindadeks välja. Bad Vöslau kirdeosas on mitu kauplust ja ettevõtet.

Liiklus

Maantee

Bad Vöslauer Straße B212 kulgeb läbi linna keskuse, ühendades Bad Vöslau Badeniga (põhjas) ja Berndorfiga (Gainfarni ja Großau kaudu, läänes). Schlossplatzilt viib harutee lõunasse Kottingbrunni, Leobersdorfi ja Wiener Neustadti.

Linnast ida pool on Süd Autobahn. Seal on ristmik, mis viib Bad Vöslausse. Linna lõunaosadesse pääseb aga hõlpsasti ka Kottingbrunni ristmiku kaudu.

Raudtee ja ühistransport

Bad Vöslau raudteejaam asub linna idaosas, Südbahni (Lõunaraudtee) joonel. Jaama teenindavad kohalikud ja piirkondlikud rongid. Jaamahoone eest väljuvad bussid erinevatesse linna ja lähiümbruse paikadesse.

Õhk

Linna idapiiril (ja suuremas osas Kottingbrunni valla territooriumil) asub Vöslau lennuväli. See on eralennuväli, kus puudub äriline liiklus. Seda on märgitud kohana, kus 15. aprillil 1955 maandus Austria valitsusdelegatsioon liidukantsler Julius Raabi juhtimisel pärast naasmist edukatelt rahuleppe läbirääkimistelt Nõukogude Liidu juhtidega Moskvas.