Ballata on tantsulaulust välja kasvanud luule- ja muusikavorm, mis oli Itaalias ilmaliku lauluna kasutusel 13.–15. sajandil. Seda on peetud ka prantsuse virelai itaaliapäraseks paralleeliks[1].
Kunagisele põlvnemisele tantsulaulust vihjab kõigepealt lauluvormi nimi, ballare tähendab 'tantsima'. Tantsulaulule viitab ka teksti ja muusika vorm: algselt koosnes see koori lauldud refräänist (ripresa) ja salmidest (stanze), mida laulis solist. Esimesed teadaolevad ballata-vormis tekstid on muusikata ja pärinevad 13. sajandi teisest poolest[2]. Dante mainib ballata't oma teoses "De vulgari eloquentia", märkides, et kantsoon on üllam kui ballata, sest et ballata vajab peale lauljate veel tantsijaid, kelle jaoks ta on loodud[3]:
Giovanni Boccaccio "Dekameronis" lauldakse iga päeva lõpul üks ballata[4].
Ballata värsiread on tavaliselt kas üheteistkümne- või seitsmesilbilised või kombineeritakse üheteistkümne- ja seitsmesilbilisi ridu. Tekstiline ja muusikaline struktuur on täpses vastavuses. Ballata algab refrääniga, järgneb salm uue meloodiaga, salmi teine pool on volta, mis toob sisse endise meloodia uute sõnadega, ja seejärel korratakse refrääni uuesti (muusikalise struktuuri skeem A Bba A)[5]:
Näiteks Francesco Landini kahehäälne ballata "Ecco la primavera" on vaid ühe salmiga, riimiskeem abba cdcd deea abba:
Ballata muusikaline põhistruktuur on sama mis virelai'l, kuid
Trecento muusikas oli ballata kõige olulisem ilmaliku laulu vorm, mis 14. sajandi jooksul tõrjus jõuliselt kõrvale madrigali. Üks varaseid ballata'de allikaid on Rossi Codex ja seal leiduvad laulud on ühehäälsed. Hilisemad ballata'd on tavaliselt kahe- või kolmehäälsed.
Tuntuim ballata'sid kirjutanud helilooja on Francesco Landini, teised tema kaasaegsed on Andrea da Firenze, Bartolino da Padova ja Johannes Ciconia. 15. sajandil kirjutas mõned ballata'd veel Guillaume Dufay, kuid ta oli üks viimaseid.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)