Ballo del Gran Duca (itaalia keeles 'suurhertsogi tants'), hilisema nimetusega Aria di Fiorenza või ka Aria del Granduca on muusikaline teema, mis pärineb "La Pellegrina" intermeediumide lõpupalast, Emilio de' Cavalieri ballo'st "O che nuovo miracolo" (1589). Teemas on kasutatud ainult viiehäälse koori jaoks kirjutatud osa.
Teema on aluseks võetud enam kui 200 muusikateoses, näiteks:
- Fabritio Caroso tantsuraamatus "La Nobiltà di Dame" on tants "Laura Soave" seatud Aria del Gran Duca teemale, muusika on antud lautotabulatuurina, ilmus 1600
- Livio Lupi raamatus "Il Libro di gagliarda, tordiglione, passa e mezzo, canari e passeggi" on Aria del Gran Duca muusika "Alta Carretta" nimelise tantsu kirjelduse juures lautotabulatuurina, ilmus 1607
- Jan Pieterszoon Sweelincki (või talle omistatud) sooloklahvpillile kirjutatud variatsioonid "Ballo del Granduca", SwWV 319, kirjutatud vahemikus 1602–1621[1]
- Adriano Banchieri ja Tarquinio Merula "Missa sopra il Ballo del Gran Duca"
- Adriano Banchieri "O bellissimi capelli" Aria del Gran Duca teemal, 1626[2]
- Lodovico da Viadana "Sinfonia la Fiorentina"[3]
- Giovanni Battista Buonamente sonaat "Ballo del gran duca" kahele viiulile, tšellole ja basso continuole
- Girolamo Frescobaldi "Messa sopra l'aria di Fiorenza"
- Johannes Hieronymus Kapsbergeri "Aria Di Fiorenza" chitarronele
- Santino Garsi da Parma "Aria del Gran Duca" lautole[4]
- Peter Philipsi "Aria de la Gran Duca Ferdinando di Toscana" keelpillikonsordile, 1610. aastad[5]