Bartolomeo Tromboncino

Jeremia nutulaulude alguse cantus'e- ja tenoripartii, ilmunud Ottaviano Petrucci väljaandes 1506. aastal

Bartolomeo Tromboncino (1470 Verona – 1535 või hiljem Veneetsia) oli Itaalia renessansiaja helilooja. Tema heliloomingus tuntuimad on ta frottola'd, mida on talle omistatud 170 ringis.[1]

Eluloolist

[muuda | muuda lähteteksti]

Bartolomeo Tromboncino säilinud kirjade põhjal on teada, et ta lapsepõlv möödus Veronas ja tema esimene muusikaõpetaja oli ta isa Bernardino Piffaro, kes mängis linnamuusikuna puhkpille. Umbes 20-aastaselt oli Tromboncino juba tromboonimängija Francesco Gonzaga teenistuses Mantuas ning mängis puhkpilliansamblis pidustustel ja muudel avalikel üritustel.

1490. aastate lõpul on tema nime sageli mainitud Mantua dokumentides: kas seoses tema muusikaande ja -saavutuste või hoopis tema erakordselt tormaka iseloomuga. Juttu on temalt tellitud muusikast ja mitmelt poolt saadud kiitusest, aga ka rahalistest kingitustest Isabella d'Estelt, kes 1590. aastal võttis Tromboncino oma kaaskonda lautomängijaks, heliloojaks ja muusikajuhendajaks.

Olgugi et muusik paistab olevat olnud Isabella d'Este ja ta abikaasa soosik, on palju tunnistusi Tromboncino väljakutsuva ja riiaka meelelaadi kohta. 1595. aastal oli ta mingil vägivallaga seotud isiklikul põhjusel sunnitud Veneetsiast põgenema ja 1599. aastal tappis ta oma naise, kelle leidis keelatud läbikäimises armukesega; paistab küll, et ta ise jäi tapjana karistuseta. Hoolimata veel ühest häbistavast põgenemisest Mantuast 1501. aastal jäi ta d'Este teenistusse 1505. aastani. Tromboncino erakordselt leebet kohtlemist neil asjaoludel võib seletada sellega, et ta oligi väga väljapaistev muusik. 1505. aastal on ta Lucrezia Borgia teenistuses Ferraras, oletatavasti 1510. aastani, mil enamik kaaskonna muusikutest saadeti laiali, kuna sõja tõttu Veneetsiaga polnud võimalik neile palka maksta. Pärast seda jõudis Bartolomeo Tromboncino 1511. aastal kardinal Ippolito I d'Este teenistusse Ferraras. Kuni 1518. aastani on tema tegevusest vähe kindlat teada, kuid sel aastal üüris ta Veneetsias maja, kus pidas muusikakooli aadlidaamidele. See ettevõtmine edenes hästi, nii et muusik sai ära maksta oma võlad ning ülal pidada teist abikaasat ja lapsi.

Umbes samasse aega jääb ka Tromboncino üks suuremaid apse karjääris. Ta nõudis oma muusika trükis avaldamisele patenti ja pole isegi teada, kas see talle anti, kuid Bartolomeo Tromboncino muusika ilmumine soikus pärast seda. Oma rahaliste huvide kaitsmisega takistas muusik oma teoste laiemat levikut, palju käsikirjadest leitud Tromboncino muusikat on nii-öelda piraatväljaanded ning Bartolomeo Tromboncino uuenduslikult komponeeritud frottola'd, võib-olla parimad tema loomingust, kadusid avalikkuse huvisfäärist veel enne autori surma.[1]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntuima osa Tromboncino muusikast moodustavad ilmalikud mitmehäälsed laulud frottola'd. Elukutselt oli ta trombonist, nagu näitab nimigi, kuid ta pole kirjutanud puhast instrumentaalmuusikat või pole sellest midagi säilinud. Tromboncino lõi ka tõsist vaimulikku muusikat, temalt on teada seitseteist lauda't, üks vaimulik motett ja muusikaline kompositsioon Jeremia nutulaulude tekstile. Stiililiselt järgivad ta vaimulikud teosed 16. sajandi alguse konservatiivsema muusika eeskujusid, kasutades cantus firmus'ele komponeeritud mitteimitatsioonilist polüfooniat, mis vaheldub kohati homofoonilise tekstuuriga või kaunistamata Gregoriuse laulu meloodiaga. Tromboncino frottola'd tõusevad teiste kaasaegsete autorite loomingu taustal tugevalt esile, olles varieeruvamad ja polüfoonilisemad kui samavõrra kuulsa Marchetto Cara või teiste selle perioodi heliloojate omad. On teada, et ta kirjutas 1502. aastal saatemuusika Titus Maccius Plautuse komöödiale "Asinaria"[2][3].

Tromboncino kasutas enamasti kuulsate luuletajate loodud tekste. Ta on viisistanud Petrarca, Galeotto del Carretto, Jacopo Sannazaro jt tekste, samuti Michelangelo poeemi "Come haro dunque ardire", mis ilmus 1518. aastal avaldatud kogumikus.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 https://www.allmusic.com/artist/bartolomeo-tromboncino-mn0001767769/biography
  2. ↑ N. Pirrotta, E. Povoledo. Music and Theatre from Poliziano to Monteverdi. Cambridge University Press, 1982
  3. ↑ http://www.hoasm.org/IIIG/Tromboncino.html

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]