"Bianca ja Falliero" (originaalis "Bianca e Falliero, ossia Il consiglio dei tre" – 'Bianca ja Falliero ehk Kolme nõukogu') on Gioachino Rossini melodraama (melodramma) kahes vaatuses Felice Romani libretole Antoine-Vincent Arnault’ näidendi "Les Vénitiens, ou Blanche et Montcassin" (1799) järgi. Esmaettekandega avati 26. detsembril 1819 Milano Teatro alla Scalas traditsiooniline karnevalihooaeg ja paastuaeg.
Dirigeerisid Gioachino Rossini ja Alessandro Rolla
Vaatamata suurepärasele solistide ansamblile ja heale muusikale ei suutnud Rossini Milano publiku maitset tabada. Esitati kümmekonna aasta jooksul Itaalias suhteliselt tagasihoidlikult. Oli ettekandmisel Napolis (1825), Parmas (1830) ja ka Lissabonis (1824). Pärast veel mõningaid juhuslikke lavastusi vajus pikaks ajaks unustusse. Kohtustseeni kvartetti "Cielo, il mio labbro ispira" töötas Rossini aastate jooksul mitu korda ümber. Selle populaarsus ületas lõpuks ooperi enda populaarsuse. Ilmus 20. sajandil repertuaari 1986. aastal Rossini ooperifestivalil Pesaros. Seejärel leidis suhteliselt sagedast esitamist Itaalias ja ka mujal Euroopas (Praha, London). Sageli kantakse kontsertidel ette kohtustseeni suurepärast kvartetti.
Ooperist on tehtud 1986., 2001., 2005. ja 2017. aastal helisalvestised.
Tegevus toimub 17. sajandil Veneetsias ja käsitleb perekondadevahelist võimuvõitlust, kus laste abiellumise kaudu püütakse mõjutada sündmuste kulgu. Bianca armastab noort kindralit Fallierot. Tema isa, senaator Contareno soovib tütre panna aga mehele senaator Capelliole, et lahendada vana perekonnatüli. Korraldatakse küll abielutseremoonia, kuid Bianca ei kirjuta abielulepingule alla, mis ajab tema isa marru. Falliero on sunnitud Bianca isa viha eest põgenema pulmapaigast Hispaania saatkonda. See on vastuolus doodži dekreediga mitte omada salajasi kontakte välisvõimudega. Kuna kontakti eest vaenlase võimudega karistatakse surmaga, arreteeritakse Falliero ja saadetakse senati moodustatud Kolme Nõukogu ette, kuhu kuuluvad senaatorid Contareno, Capellio ja Loredano. Kohtustseen kulgeb dramaatiliselt. Falliero ei suuda end kaitsta ja ta mõistetakse süüdi. Bianca aitab Fallierol põgeneda ja selgitab kirglikult Capelliole, et Falliero pole süüdi. Capellio saab aru, et tal pole lootust võita Bianca armastust, ning ta on Falliero süüdimõistmise vastu. Kolme Nõukogu süüdimõistev otsus peab olema ühehäälne, kuid Capellio oma häält ei anna. Senat ei saa süüdimõistvat otsust kinnitada. Kõik lõppeb õnnelikult.
Rossini kasutas selles ooperis muusikat oma varasematest töödest. Avamäng on kombineeritud "Eduardo e Cristina" ja "Ricciardo e Zoraide" avamängudest. Cortareno ja Capiello avadueti meloodia on võetud "La donna del lagost" ning selle ooperi muusika kõlab ka lõpustseenis. "Crescendo" osa on üle võetud "Eduardo e Cristina" avamängust.
Hiljem kasutas Rossini "Bianca e Falliero" muusikat veel mitmes teoses. I vaatuse avakoor "Viva Fallier!" on kasutusel "Moïse et Pharaoni" esimeses vaatuses. Kohtustseeni kvartett töötati ümber sekstetiks 1846. aastal esitatud pastišis "Robert Bruce". "Le siège de Corinthe" avamäng sisaldab osi "Bianca e Falliero" avamängu algusest. "Maometto Secondo" Veneetsia versiooni avamäng ning orkestri eelmäng Adèle aariale "En proie à la tristesse" ooperis "Le comte Ory" sisaldab samuti laene "Bianca e Fallierost".