Bioloogiliste relvade konventsioon | ||
---|---|---|
Riikide osalemine konventsioonis
| ||
Vastu võetud | 10. aprill 1972 | |
Jõustunud | 26. märts 1975 | |
Jõustumistingimused | ratifitseerimine 22 riigi poolt | |
Alla kirjutanud | 109 riiki | |
Osapooled | 182 riiki (seisuga september 2018) |
Bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiinrelvade täiustamist, tootmist ja varumist keelustav ning nende hävitamist nõudev konventsioon ehk bioloogiliste relvade konventsioon (BWC) ehk bioloogiliste ja toksiinrelvade konventsioon (BTWC) oli esimene mitmepoolne desarmeerimisleping, millega keelustati kogu relvaliigi tootmine.
Konventsioon on jätkuks 1925. aasta Genfi protokollile, millega keelustati keemiliste ja bioloogiliste relvade kasutamine, kuid mitte nende omamine või väljatöötamine ja täiustamine.
Briti valitsus esitas konventsiooni eelnõu[1] allkirjastamiseks 10. aprillil 1972. Samal päeval allkirjastas lepingu 82 riiki.
Ratifitseerimisdokumente säilitatakse kolmes linnas: Londonis, Moskvas ja Washingtonis. Riik loetakse konventsiooniga ühinenuks, kui ta esitab oma dokumendid ükskõik millisele neist linnadest. Paljud riigid on oma dokumendid esitanud kõigile kolmele linnale, ehkki mitte tingimata ühel päeval.
Konventsioon jõustus 26. märtsil 1975, kui oma ratifitseerimisdokumendid esitasid 8 riiki, nende seas Suurbritannia, NSV Liit ja USA. Koos seda varem teinud riikidega oli selleks päevaks ratifitseerimisdokumendid esitanud 43 riiki.
Eesti ühines konventsiooniga 1993. aasta suvel.[2] Eesti esitas ratifitseerimisdokumendid Washingtoni 21. juunil 1993 ja Moskvasse 1. juulil 1993, Londonisse ei esitanud.
Mitu riiki on konventsiooni ratifitseerinud reservatsioonidega, näiteks lisades, et nad pole konventsiooniga täiesti rahul, sest see lubab bioloogiliste ja muude mürkainete ladustamist profülaktilistel, kaitse- ja muudel rahumeelsetel eesmärkidel. Samuti on mõni riik konventsiooni ratifitseerides teatanud, et see ei tähenda teiste selle konventsiooni ratifitseerinud maade iseseisvuse tunnustamist.
10 ÜRO liikmesriiki pole seda lepingut alla kirjutanud ega ratifitseerinud. Enamasti asuvad need Aafrikas ja Okeaanias, kuid nende riikide hulka kuulub ka Iisrael. 4 riiki, sealhulgas Egiptus ja Süüria, kirjutasid küll lepingu alla, kuid pole seda ratifitseerinud. Pole ette näha, et Iisrael, Egiptus või Süüria selle lepingu lähemas tulevikus ratifitseeriks.