Bukranionornament

Illustratsioon raamatust Cours d'architecture enseigné dans l'Academie royale d'architecture (1675)[1]
Bukranionfriis Arsinoe rotundil Samothrake templikompleksist, praegu Samothrake muuseumis
Bukranionfriis vanikutega, 2.-3. sajand eKr. Burgase arheoloogiamuuseum

Bukranion (vanakreeka keeles βουκράνιον, boukránion 'veisekolju', sõnadest βοῦς 'veis' + κρανίον 'kolju', ladina keeles bucranium, mitmus bucrania), ka bukranion[2][3] on ornamendimotiiv, mis kujutab veise koljut kaunistatuna lintidega ja vanikutega sarvede ümber. Motiivi päritolu arvatakse tulnud ehitud ohvriloomast, kelle kolju pidulikult eksponeeriti – komme, mis tõenäoliselt pärineb juba neoliitikumist, nagu vihjavad Çatal Hüyüki asulast leitud kipsist või kaunistatud veisekoljud[4][5]. Vana-Kreeka klassikalises arhitektuuris oli bukranion sage üksikmotiivina metoopidel, alates hellenismiperioodist esines friisidel ka bukranion vaheldumisi girlandidega (bukranion-girlandfriis). Lisaks kolbakujutisele ilmus hilisemasse kunsti ka normaalset veise pead kujutav motiiv.

Bukranion oli triglüüf-metoopfriisi elemendina iseloomulik dooria orderile, aga Rooma kunstis seda traditsiooni enam ei järgitud. 1. sajandist pärit freskol Boscoreales (nüüd Metropolitani Kunstimuuseumis) on kujutatud avatud silmadega veisepead vaheldumisi paelte otsas rippuvate maagiaesemetega (cistae mysticae) vanikuid toetavatel tugedel[6]. Tivoli Vesta templis toetub bukranionfriis korintose sammastele.

Keskaja arhitektuuris leidub väga üksikuid sarnaseid motiive, näiteks romaani kaarfriisil Königslutteri toomkiriku apsiidil ja veel mõnedes romaani kirikutes Saksamaal[7]. Hilisemast gooti arhitektuuriperioodist näiteid pole.

Renessanssarhitektuuris avastati bukranioni motiiv uuesti, Andrea Palladio kirjeldab seda oma "Neljas raamatus arhitektuurist"[8]. Nagu antiigiski, kasutati seda nii üksikmotiivina kui ka friisina, näiteks Palazzo Chiericati esimest korrust raamival friisil. Saksamaal ilmus ta renessansshoonetele 16. sajandi keskpaigas[9]. 16. sajandi lõpust pärineva Braunschweigi gildihoone arkaadi kohal vahelduvad triglüüfidega bukranionimotiivid, maskaroonid ja raamistatud teemantkvaadrimotiivid.

Hilisemas arhitektuuris on bukranionornament olemas nii klassitsismis, nagu friis Dante hauamonumendil (Sepolcro di Dante) Ravennas, kui ka historitsistlikes neostiilides.

Eesti arhitektuuris leidub bukranionimotiiv varaklassitsistliku Roosna-Alliku mõisa saali nurkmiste ümarniššide stukkdekooris[10].

  1. https://archive.org/stream/coursdarchitectu00blon/coursdarchitectu00blon#page/96/mode/1up
  2. Antiigileksikon, 1 kd., lk 90
  3. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. august 2018. Vaadatud 28. augustil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. http://semiramis-speaks.com/the-origins-and-evolution-of-the-bull-cult-in-the-ancient-mediterranean/
  5. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. august 2018. Vaadatud 28. augustil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. https://www.metmuseum.org/art/collection/search/247008
  7. http://www.rdklabor.de/wiki/Bukranion
  8. http://www.buffaloah.com/a/DCTNRY/b/bucr.html
  9. http://www.rdklabor.de/wiki/Fries
  10. Eesti arhitektuur 3, lk 88. 1997