Bunge mänd

Bunge mänd

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Mänd Pinus
Liik Bunge mänd
Binaarne nimetus
Pinus bungeana
Zuccarini ex Endlicher (1847)

Bunge mänd (Pinus bungeana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Bunge mänd on nime saanud esmaleidja, baltisaksa päritolu botaaniku Alexander Georg von Bunge (1803–1890) järgi. Esimest korda kirjeldasid seda puud teaduslikult saksa botaanik Joseph Gerhard Zuccharini (1797–1848) ja austria botaanik Stephan Endlicher (1804–1849) aastal 1847.

Bunge mänd kuulub koos Gerard'i männiga (Pinus gerardiana) ja jünnani männiga (Pinus squamata) sektsiooni Parrya alamsektsiooni Gerardianae.

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kestendav tüvi

Bunge mänd kasvab 24–30 m kõrguseks, tüvi on hargnev, läbimõõt kuni 1,16 m. Juurestik on hästi laiali arenenud.[2]

Võra on püramiidjas või vihmavarjukujuline[3]. Koor on sile ja hallikasroheline. Korp on noortel puudel tuhmhall, sile, kestendav, vananedes muutub kriitvalgeks, mille järgi on puu kaugelt äratuntav[2]. Koor ajab maha ümaraid soomuseid ja nende alune koor on alguses kahvatukollane, aga hiljem tõmbub see päikesekiirguse mõjul oliivpruuniks, punaseks või lillakaks.

Pungad on munaja kujuga, punakaspruunide soomustega, vaiguta, ligi 12 mm pikkused. Noored võrsed on siledad, püstised ja hallikasrohelised.

Okkad on kolmekaupa kimbus, 5–7,5 cm pikkused, tumerohelised, teravatipulised, lameda ristlõikega, püsivad võrsetel 3–4 aastat[2].

Isasõisikud on rohekaskollased, ellipsoidsed. Käbid on üksikult või paaris, ümara või munaja kujuga, 5–6,5 cm pikkused. Seemned on munaja kujuga, umbes 10 mm pikkused, hallikaspruunid, lühikese, kuni 5 mm pikkuse ja nõrgalt kinnitunud tiivakesega.[2][3]

Levila

[muuda | muuda lähteteksti]

Bunge männi levila paikneb Hiina põhja- ja keskosas, kus ta kasvab hajusate asurkondadena mägedes 500–1800 m kõrgusel üle merepinna[3]. Tema kaasliigid on peamiselt mänd Pinus tabuliformis ja katteseemnetaimed[4]. Kasvupinnaseks on enamasti lubjakivist moodustunud mullad. Hiinast on ta introdutseeritud ka Koreasse.[2]

Bunge mänd talub talvel külma kuni −23...–29 °C[5].

Isasõisikud ja okkad

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Bunge mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub tuule abil aprillis-mais. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta oktoobris-novembris ja levivad tuule abil.[3]

Kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Bunge mänd kasvab aeglaselt ning tema puit on habras, siis raiutakse seda harva ja tal pole majanduslikku väärtust. Mitmeharulise dekoratiivse võra tõttu on ta populaarne ilupuu Hiinas, kus teda kasvatatakse tihti templite juures ja surnuaedades. Samuti võib teda leida Euroopa ja Põhja-Ameerika arboreetumitest.[4]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Conifer Specialist Group (2007). Pinus bungeana. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Pinus bungeana". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 25.04.2010.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus bungeana". www.efloras.org (inglise). Vaadatud 25.04.2010.
  4. ↑ 4,0 4,1 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743
  5. ↑ Francine Bigras ja Stephen Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0