Burai-ha (無頼派 burai-ha) oli Teise maailmasõja järgses Jaapanis tekkinud dekadentlikke kirjanikke iseloomustav nimetus. Burai-ha kirjanike teosed kirjeldasid sõjajärgse Jaapani ühiskondlikku ärevust, väärtuste ümberkujunemist, inimeste meeleheidet ning segadustunnet. Termin burai viitab sotsiaalsest normist kõrvalekaldumisele ja ha tähistab koolkonda. Burai-ha’d ei saa otseselt pidada kirjanike rühmituseks, sest Burai-ha kirjanikud ei algatanud kunagi kirjanduslikku liikumist, liikmestik polnud paika pandud ning tegemist polnud vaid kirjanduslikku laadi ilminguga.
Ameerika Ühendriikide okupatsiooni (1945–1952) ning põhiseadusmuudatuste järel hakkasid Jaapanis levima ulatuslikumad isikuvabadused, mis andsid ka kirjanikele võimaluse tsenseerimata mõtteid avaldada. Burai-ha teoste temaatikas avaldusid sõjaaegne ja -järgne kaos, taas tõusis esile marksism ning levisid individualistlikud ideed. Burai-ha kirjanikud rõhusid seejuures muutuvas ühiskonnakorralduses kohta otsivate inimeste identiteedikriisile ning eesmärgitusele.[1] Burai-ha mõtteviisi ilmnemist Jaapanis on peetud üheks sammuks ulatuslike ühiskondlike muutustega toimetulemise suunas.
Burai-ha kirjanikke, kelle hulka kuuluvad Ango Sakaguchi, Osamu Dazai, Sakunosuke Oda, Jun Ishikawa, iseloomustas vastuseis sotsiaalsetele normidele ja intellektuaalsele survele.[2] Burai-ha kirjanikud, nagu ka nende teoste tegelaskujud, eirasid enamasti sotsiaalseid konventsioone, tarbisid narkootikume, veetsid aega baarides või lõbumajades ning elasid oma perekonna kulul.[1]