Büllingen (prantsuse Bullange) on väikelinn ja idapoolseim vald Belgias valdavalt prantsuskeelse Valloonia saksakeelses idaosas Liège'i provintsi (saksa Lüttich, flaami Luik) Verviers' ringkonnas. Linn paikneb Ardennide mäestikus, Hohes Venni künkaahelikust umbes 15 km kagus ja Belgia-Saksamaa piirist 10 km läänes An der Worki (prantsuse Warche) oja kaldal.
Büllingeni valda kuulub koos väikelinna endaga 27 asulat. 1. jaanuari seisuga 2014 elas linnakeses 1211 elanikku ja vallas 5532 elanikku (1.I 2013).
Keskmisest kiviajast (9000–4000 eKr) pärinevad esimesed asustusjäljed.[1]
Alates 58 eKr kuulus ala Rooma riigi võimu alla. Piirkonnast ehitati läbi Reimsi–Kölni maantee.
Frangi riigi ajal (450–600) kinnistusid praegusajani säilinud külade/valduste nimed. Tollest ajast pärinevad piirkonnas ler-, heim- ja ingen-lõpuga nimed.
648 asutati Malmedy abtkond, kuhu kuulus ka Büllingeni ala.
8. sajandil kujunes An der Worki jõe alamjooksule välja germaani ja romaani keelealade piir. Piki vana roomlaste maanteed tekkisid frankide kuninglikud mõisad: Thommen, Neundorf, Amel, Büllingen. Manderfeld jäi veidi kõrvale.
789. või 790. aastast on teada paiga ürikuline esmamainimine. Echternachi abtkonna kinkeaktis on see kirjas kui villa Bollingen.
940. aastal Saksa-Rooma keisri Otto I välja antud ürikus on küla mainitud kui Bullinga.
962. aastast kuulus Büllingen nn Saksa rahva Püha Rooma liidu üksteisega lõdvalt seotud maade hulka. Pikkamööda tekkisid väikesed kohalikud feodaalvaldused. Büllingeni maade pärast võitlesid üksteisega Luksemburgi hertsogid, Trieri kuurvürstid ja Schleideni maahärrad.
1200. aasta paiku lülitati Büllingen Luksemburgi Hertsogiriigi koosseisu.
1130–1131 on esimest korda mainitud Büllingeni kirikut.
1348–1350 laastas katk ka sealseid maid. Mõningad külad, näiteks Büllingeni ja Honsfeldi vahel asunud Göttgerath, surid välja.