Chauchat
| Chauchat | |
|---|---|
 | |
| Tüüp | kergekuulipilduja/automaatvintpüss |
| Päritoluriik |
 Prantsusmaa |
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses | 1908–1948 |
| Kasutajad | Loend |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | Louis Chauchat ja Charles Sutter |
| Konstrueeritud | 1907 |
| Tootja |
Gladiator SIDARME |
| Tootmises | 1915–1922 |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 9,07 kg |
| Pikkus | 1143 mm |
| Toru pikkus | 470 mm |
|
| |
| Padrun |
8×50 mm R Lebel .30-06 Springfield 7.92×57 mm Mauser 7.65×53 mm Mauser 6.5×54 mm Mannlicher–Schönauer |
| Tööpõhimõte | Tagasilöögi jõul ümberlaadimine gaasi abil |
| Laskekiirus | 240 lasku/min |
| Laskemoona algkiirus | 630 m/s |
| Tõhus laskeulatus | 200 m |
| Maksimaalne laskeulatus | 2000 m |
| Söötur | 20-lasuline salv |
Chauchat (prantsuskeelne hääldus "šouša", [ʃoʃa]) on Prantsusmaa kergekuulipilduja. See oli esimeses maailmasõjas Prantsuse armee standardne kergekuulipilduja või "automaatvintpüss". Selle ametlik indeks oli Fusil Mitrailleur Modele 1915 CSRG ('Automaatvintpüss Mudel 1915 CSRG'). Alates 1916. aasta juunist hakati seda Prantsuse jalaväeüksuste teenistusse tooma ning sõdurite seas sai see tuntuks nime FM Chauchat järgi, kuna selle konstruktsiooni eestvedaja oli kolonel Louis Chauchat. Padrunile 8×50 mm R Lebel ehitatud Chauchat oli aastatel 1917–1918 laialdaselt kasutuses ka Ameerika Ekspeditsioonijõududes. Detsembrist 1915 novembrini 1918 toodeti kokku 262 000 Chauchat' kuulipildujat, see tegi Chauchat'st esimese maailmasõja toodetuima automaatrelva. Esimese maailmasõja ajal ning pärast seda kasutasid kuulipildujat Chauchat laialdaselt veel kaheksa riiki: Belgia, Soome, Kreeka, Itaalia, Poola, Rumeenia, Serbia ja Venemaa.
Chauchat oli esimesi kergeid automaatseid vintpüssi kaliibriga relvi, mis oli mõeldud ühele laskjale ning tema abile ning mille opereerimiseks ei olnud vaja tervet meeskonda ega rasket harkjalga. See oli eeskujuks mitmetele hilisematele 20. sajandi projektidele, kuna see on mobiilne, kuid siiski võimas ning automaatne ning seda oli odav väga suurtes kogustes toota. Chauchat'l on püstolkäepide, laad, eemaldatav salv ning valikulise tulerežiimi võimekus, kuid see on siiski ühele sõdurile kandmiseks jõukohane (9 kg). Peale selle on seda võimalik lasta puusalt või kõndides (marsituli).
Põhja-Prantsusmaa mudased kaevikud paljastasid Chauchat' ehituses mitmeid nõrkusi. Konstruktsiooni oli lihtsustatud, et võimaldada paremat masstootmist, kuid see viis metallosade madala kvaliteedini. Suureks murekohaks olid salved, mis põhjustasid umbes 75% relva tõrgetest, need olid valmistatud õhukesest metallist ning ühelt poolt lahti nii et muda ja tolm pääsesid salve sisse. Relva oli ülekuumenenuna võimatu kasutada. Selle tulemusel hakkasid Prantsusmaal tegutsevad Ameerika Ekspeditsioonijõud Chauchat' kuulipildujaid juba kaks kuud enne sõja lõppu M1918 BAR-idega asendama. Pärast esimest maailmasõda asendas Prantsuse armee Chauchat' kuulipildujaga Mle 1924. Chauchat'd tootsid esimese maailmasõja ajal kaks ümberehitatud tsiviiltehast: Gladiator ja Sidarme. Peale 8 mm Lebel padruni versiooni toodeti Chauchat' kuulipildujaid ka padrunitele .30-06 Springfield ja 7.65×53 mm Mauser (vastavalt Ameerika Ekspeditsioonijõudude ja Belgia armee tarbeks). Belgia armee variandil nii palju tõrkeid ei olnud ning see jäi teenistusse 1930. aastate alguseni, sama oli Poola sõjaväe relvadega. Vastupidi sellele olid USA-le tehasest Gladiator tarnitud relvad fundamentaalselt defektsed ning need eemaldati teenistusest kiiresti. Relval oli nii mõneski ringkonnas halb maine ja mõned eksperdid hindavad seda sõjanduse ajaloo halvimaks kuulipildujaks.[1][2][3] Siiski, kui relv tuua kaevikute mudastest tingimustest eemale, on seda lihtne käsitleda, sellel on selge sihikupilt ning kui tulistada puhastes tingimustes, on see üldiselt üsna töökindel.[4]
Kasutajad
[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriigid: aastatel 1917–1918 15 918 tk moonale 8 mm Lebel ning 19 241 tk moonale 30-06.[5] Viimane mudel ei olnud piisavalt töökindel, mistõttu seda ei toodetud kuigi suurtes kogustes.
Belgia: 6935 (umbes pooled neist ehitati moonale 7.65×53 mm Mauser).[viide?]
Bulgaaria: sõjasaagiks saadud relvad.[viide?]
Hiina Vabariik[viide?]
Hispaania[6]
Itaalia: 1729 tk.[viide?]
Kreeka: saadi aastal 1917 Prantsusmaalt[viide?] ja 3950 tk Poolalt.
Mehhiko
Natsi-Saksamaa
Nõukogude Venemaa: mitmed Punaarmee üksused kasutasid Venemaa kodusõjas.
Prantsusmaa: 1916–1918 väljastati üle 100 000 eesliinil teenivatele jalaväejagudele.
Poola: vähemalt 100 000, paljud neist konventeeriti moonale 7.92×57 mm Mauser.
Rumeenia:[7] 7200 tk.[viide?]
Serbia: 3838 tk.[viide?]
Soome
Süüria: kasutati 1914. aasta Araabia-Iisraeli sõjas.[8]
Türgi rahvuslik liikumine: sõjasaagiks saadud eksemplarid.
Tšehhoslovakkia: Tšehhoslovakkia leegion ostis Venemaalt 1920. aastal 130 tk.[9]
Ungari[10]
Venemaa Keisririik: 6100 tk.[11]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Chauchat-Ribeyrolles 1918
- Hotchkiss M1909
- USA relvajõudude individuaalrelvade loend
- Esimese maailmasõja jalaväerelvade loend
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Fitzsimons, Bernard (1978). The Illustrated Encyclopedia of 20th Century Weapons and Warfare. Kd 6. Columbia House. Lk 584. ISBN 978-0-906704-00-4.
- ↑ Hogg, Ian (2000). Military Small Arms of the 20th Century (7 (illus.) ed.). Krause. Lk 317. ISBN 978-0-87341-824-9.
- ↑ Jordan, David (2005). History of the French Foreign Legion: 1831 the Present Day. Spellmount. Lk 167. ISBN 978-1-86227-295-8.
- ↑ "Forgotten Weapons".
- ↑ Smith 1969, lk 682.
- ↑ de Quesada, Alejandro (20. jaanuar 2015). The Spanish Civil War 1936–39 (2): Republican Forces. Men-at-Arms 498. Osprey Publishing. Lk 38. ISBN 9781782007852.
- ↑ Smith, Joseph E. (1969). Small Arms of the World (11 ed.). Harrisburg, Pennsylvania: The Stackpole Company. Lk 535.
- ↑ David Campbell (2016). Israeli Soldier vs Syrian Soldier : Golan Heights 1967–73. Combat 18. illustrated by Johnny Shumate. Osprey Publishing. Lk 10. ISBN 9781472813305.
- ↑ "Čs. letecký kulomet vz. L/28" [Czech aircraft machine gun vz. L/28]. vhu.cz (tšehhi). cs.
- ↑ Paul Scarlata. "Hungarian Small Arms of WWII: Part II". Firearms News: 50.
- ↑ В. И. Шунков. Боевое и служебное оружие России. М., ЭКСМО, 2012. стр.7
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Detailed description page (prantsuse keeles)
- (1942) Istruzione Provvisoria sul Fucile Mitragliatore C.S.R.G. – Cal. 8 (Chauchat)
- McCollum, Ian (3. juuli 2012). "The Worst Gun Ever". Forgotten Weapons.
- Moss, Matthew. "The Chauchat Wasn't the Shittiest Machine Gun – But It Was Still Pretty Shitty: Blame the Factories". War is Boring.
- Suciu, Peter (12. juuni 2016). "The Chauchat: Far from the Worst Gun Ever". Recoil Magazine.
- Shooting a CSRG 1915 Chauchat YouTube'is