"Chiara ja Serafina" (originaalis Chiara e Serafina, ossia I pirati - Chiara ja Serafina ehk Piraadid ) on Gaetano Donizetti ooper (melodramma semiseria) kahes vaatuses Felice Romani libretole. Esmaettekanne toimus 26. oktoobril 1822. aastal Milano Teatro alla Scalas. Rollide esmaesitajad olid Isabella Fabbrica (Chiara), Rosa Morandi (Serafina), Savino Monelli (Don Ramiro), Antonio Tamburini (Picaro), Maria Gioja-Tamburini (Lisetta), Carolina Sivelli (Agnese), Carlo Poggiali (Don Fernando ja Gennaro), Carlo Pizzochero (Don Alvaro) ja Carlo Dona (Spalatro).
Pärast La zingara ja La lettera anonymous esietendusi lahkus Donizetti juulis 1822 Napolist. Ta jõudis Milanosse 3. augustil. Seal sõlmis ta koos libretist Felice Romaniga lepingu La Scalaga neile sügishooaja avamiseks ooperi komponeerimiseks. Felice Romani oli tollal tuntumaid ja viljakamaid libretiste, kuid paistis ka silma, et võttis korraga vastu rohkem tellimusi, kui suutis täita. Ta ei pidanud kunagi kokkulepitud tähtaegadest kinni. Samal ajal Donizetti tööga oli ta nõustunud kirjutama ka libreto algava hooaja teisele uuele ooperile, mis oli Saverio Mercadante Adele ed Emerico. 20. septembril, mil ta pidi lepingu järgi andma Donizettile üle valmis teksti, polnud tal heliloojale midagi pakkuda. Ega ka mitte kaheksa päeva hiljem. Alles 3. oktoobril andis Romani ooperi esimese vaatuse La Scala impressaariole, mille see ulatas tsensuurile seisukoha võtmiseks. Tsensuur nõudis mõningaid väiksemaid muudatusi. Oktoobri esimesel nädalal sai Donizetti tööle asuda. Proovid algasid 15. oktoobril ja esietendus määrati 26. oktoobrile.
Donizetti mõistis hästi debüüdi tähtsust La Scalas. Ta teadis milanolaste umbusku nende suhtes, kes olid mujal edu kogunud. Donizetti oli mures, et ooperi partituuri viimistlemiseks ja proovideks jääb liiga vähe aega. Ta arvas, et esimesel etendusel ei maksa edu loota, aga alates kolmandast läheb asi paremaks. Milanos Ricordi arhiivis säilitatava Donizetti autogrammiga partituuri viimasel leheküljel on helilooja kirjutanud, et siin teos lõppeb ja saab näha, kas tal läheb hästi või halvasti.
Primadonna Isabella Fabbrica oli külmetanud ja jättis mitu proovi vahele. Mõnda aega oli esietenduse kuupäev kahtluse all, kuid laulja toibus piisavalt ja oli väljakuulutatud päeval laval. Tollase La Scala kombe kohaselt ei piisanud uue ooperi avaõhtuks üksnes selle ooperi ettekandmisest. Donizetti ooperi esimese vaatuse järgsel vaheajal esitati balletti Gabriella di Vergy ja pärast teist vaatust balletti Il merceaiolo in angustie. Järgmisel päeval andsid kriitikud ajalehtedes teada, et teos olnud liiga pikk, mõne solisti esinemist olla aplodeeritud ning pärast eesriide langemist olnud publikul kulmud kortsus. Kuid mitte eriti kortsud, sest samal hooajal mängiti tükki veel 12 korda. Teater aga polnud rahul ega pakkunud Donizettile uut lepingut. Pärast seda pettumust kulus Donizettil Milano publiku ette naasmiseks kaheksa aastat ja rohkem kui 10 aastat Lucrezia Borgiaga La Scalas tõelise edu saavutamiseks.
Nagu mitmete Donizetti varasema loominguperioodi ooperitega juhtus, nii ka Chiara e Serafinaga. Ooper kadus unustusse pärast esimest hooaega ning ilmus välja alles 2022. aasta novembris Bergamos Teatro Sociale Donizetti festivalil. Seni on see jäänud ainsaks lavaliseks ettekandmiseks pärast üle 200 aasta unustuses olemist.
Chiara e Serafina täispikka salvestust ei ole. Opera Rara on salvestanud ühe muusikanumbri ja andnud selle välja Donizetti Itaalia ooperit käsitlevas antoloogias.
Tegevus toimub 17. sajandil Hispaanias Menorca saarel ja Cadizes Belmonte lossis ja Don Fernando palees. Chiara ja Serafina isa Don Alvaro on laevakapten, kes on teel Cadizest Mallorcale sattunud mereröövlite kätte, vangistatud ja juba üle kümne aasta nende käes orjuses. Cadize isand Don Fernando on tema vaenlane. Ta on salaja korraldanud asjad nii, et Don Alvaro kadumist käsitletakse riigireetmisena ja tagaselja süüdi mõistetud. Don Fernando on end määranud Serafina hooldajaks. Serafinast on kasvanud nägus naine. Don Fernando kavatseb temaga abielluda, et saada kätte Serafina isa varandus. Kuid Serafina armastab Don Ramirot, kelle isa on linnapea. Don Ramiro palub Don Fernandolt Serafina kätt. Don Fernando, kes ei saa seaduslikult keelduda, hakkab otsima põhjuseid Don Ramirole äraütlemiseks.
Jõukas Belmonti küla elanik Don Meschino on armunud Belmonti lossi majahoidja Agnese tütresse Lisettasse ja soovib temaga abielluda. Lisette keeldub. Kuid just siis tõuseb torm. Selle käigus tulevad Don Alvaro ja Chiara Agnese ja Lisetta juurde ning paluvad neilt abi, et nad pääseksid põgenema. Samal õhtul maabub mandril Don Fernando endise sulase, nüüd mereröövlite juhi Picaro laev. Ta on otsustanud otsida tööd. Don Fernando pakub talle tööd ja tasu, kui ta suudab ära hoida Serafina pulma. Picaro riietub Don Alvaroks ja tutvustab end lossiaias sellena kahele armunule. Serafina usub, et isa on leitud. Picaro veenab teda pulmi edasi lükkama. Chiara saabub kerjuseks riietatuna, kuid õde ei tunne teda ära. Chiara ja tõeline Don Alvaro ajavad Picaro segadusse, kes alguses leebub ja lubab abi, kuid siis põgeneb. Oma juhti otsivad piraadid tungivad lossi ja võtavad kinni Don Meschino, Lisetta ja Chiara. Picaro tuleb tagasi oma piraadiriietes ja vabastab vangid. Õed saavad taas kokku. Don Ramiro vannub Serafinale igavest armastust. Kõik arvavad, et Chiara on koos piraatidega põgenenud, kuid ta naaseb koju koos Picaroga.