Christine Korsgaard

Christine Marion Korsgaard (sündinud 1952 Chicagos) on USA filosoof.

Ta on tegelnud peamiselt moraalifilosoofia ja selle ajaloo, moraalifilosoofia ja metafüüsika (sealhulgas vaimufilosoofia ja isikuidentsuse) seostega, intiimsuhete teooriaga ja normatiivsusega üldse. Ta on kaitsnud Kanti eetikat.

Korsgaard sai doktorikraadi Harvardi Ülikoolist, kus ta oli John Rawlsi õpilane. Alates 1991. aastast töötab ta Harvardi Ülikoolis.

Looming

Kohustuse analüüs Kantil: "Alusepaneku" I peatüki argument

Artiklis "Kant's Analysis of Obligation: The Argument of Groundwork I" vaatleb Korsgaard Immanuel Kanti raamatu "Alusepanek kommete metafüüsikale" I peatüki argumenti sisemiste ja väliste põhjendite debati valguses.

Üks moraalifilosoofia hiljutisi vaidlusi puudutab küsimust, kas moraaliotsustused väljendavad sisemisi põhjendeid või väliseid põhjendeid. Internalistide (sisemiste põhjendite pooldajate) järgi on nii, et kui keegi teab või aktsepteerib mingit moraaliotsustust, siis tal peab olema motiiv selle järgi tegutsemiseks. Motiiv on osa otsustuse sisust: põhjend, miks tegu on õige, on selle tegemise põhjend. Eksternalistide (väliste põhjendite pooldajate) arvates ei pruugi see nii olla. Võib olla nii, et ma saan aru, et mul on õige midagi teha, ja miks see nii on, aga ometi mul ei ole motiivi seda teha. Et enamik meist usub, et see, et tegu on õige, on selle tegemise põhjend, tundub internalism usutavamana. See haarab ühte elementi meie tundest, et moraaliotsustustel on normatiivne jõud: nad on motiveerivad. Aga mõned filosoofid leiavad, et kui internalism on õige, siis see kitsendab moraalseid põhjendeid: selleks et moraalsed põhjendid motiveeriksid, peavad nad tulenema subjekti isiklikest soovidest ja sidumustest. See ei sobi, sest kui moraalset käitumist motiveerivad soovid ja sidumused ei ole universaalsed ja möödapääsmatud, siis neid ei saa igaühelt nõuda. Ja see jätab välja teise elemendi meie tundest, et moraaliotsustustel on normatiivne jõud: nad on siduvad. Mõned internalistid on aga väitnud, et kui moraalsed põhjendid peavad motiveerima ja ma näitan sulle, et tegu on moraalselt õige, siis ma olengi andnud sulle motiivi selle tegemiseks: moraalipõhjendid motiveerivadki sellepärast, et neid tajutakse siduvatena; hea inimene teeb õiget asja sellepärast, et see on õige asi, ehk tegutseb kohuse motiivil. Selle vaidluse paljusid käike ennetati 18. sajandi ratsionalistide ja sentimentalistide vahelises vaidluses. Nende vaidluse keskmes oli kohustuse mõiste; sellega peeti silmas eeskätt kohuse normatiivsust. Mõnikord kasutatakse sõna "kohustus" sõna "kohus" sünonüümina nõutava teo tähenduses. Aga "kohustus" ei käi mitte niivõrd teo, kui selle nõutavuse, kohustuslikkuse kohta. Me ütleme, et tunneme kohustust või oleme kohustatud, kui tahame väljendada tunnet või arusaama, et moraali nõuded on nõuded meile. Mõte, et moraalne käitumine on kohustuslik, nagu ka mõte, et moraaliotsustused väljendavad sisemisi põhjuseid, peaks haarama moraali normatiivsuse mõlemad elemendid: motiveerivuse ja siduvuse. Ja ka 18. sajandi moralistidel, nagu tänapäeva internalistidelgi, oli raskusi nende kahe elemendi ühendamisega. Ratsionalistlikud moraalifilosoofid kritiseerisid oma oponente selle eest, et nad ei oska seletada, miks me peame oma kohust täitma. Näiteks Samuel Clarke ründab vaadet, mille ta omistab Thomas Hobbesile, mille järgi moraaliseadused on suverääni (võib-olla Jumala) positiivsed seadused. Clarke ütleb, et me kas oleme kohustatud suveräänile kuuletuma, millisel juhul kohustus eelneb positiivsele seadusele, või reaalset kohustust ei olegi. Hilisemate ratsionalistid esitavad sentimentalismile sellesama vastuväite. Näiteks sentimentalist Frances Hutchinson usub, et Jumal andis meile moraalitunde, mis paneb meid heatahtlikkust heaks kiitma ja seda vooruslikuks pidama. Ratsionalistid aga väidavad, et andes meile tunde, mis varustab teatud motiivid moraalse kvaliteediga, on lihtsalt viis, kuidas Jumal lõi moraali positiivse institueerimisega. Hutcheson möönab seda, sest ta ütleb, et kui Jumal oleks tahtnud, oleks ta võinud meile anda pahatahtlikkust heakskiitva moraali. Heatahtlikkus ei ole kohustuslik mitte iseenesest, vaid sellepärast, et Jumal on heatahtlik, ja heatahtlikkuse heakskiitmine on meile hea sellepärast, et Jumal pani meid seda heaks kiitma. Aga ratsionalist Richard Price kaebab, et see teeb moraali illusiooniks. Meil võivad olla moraalitajumused, aga kui me ei taju seda õigsust, mis teos reaalselt on, siis tegu ei ole reaalselt õige ning siis ka mitte reaalselt kohustuslik. Price ütleb, et moraalitundeteooria järgi tuleb välja, et pole midagi seesmiselt õiget ega ebaõiget, õiglast ega ebaõiglast, pole midagi kohustuslikku. Teo õigsus ei saa olla midagi välist, mille tunde operatsioon sellele projitseerib nagu sekundaarse kvaliteedi. Et tegu oleks üldse kohustuslik, peab ta olema seesmiselt kohustuslik. Sentimentalistid aga kritiseerisid ratsionaliste selle eest, et nad ei suuda seletada, kuidas me oleme motiveeritud kohust täitma. Ratsionalistide järgi on õigsus teo või siis teo ja olukorra suhte reaalne omadus, mida mõistus tajub. Aga tundub, et ratsionaalse tõe haaramisel iseenesest ei ole motiveerivat jõudu. David Hume ütleb, et kuna moraal (kohused, ebaõiglaseks või kohustuslikuks pidamine) mõjutab tegusid ja afektsioone, siis järelikult ei saa seda mõistusest tuletada, sest paljal mõistusel säärast mõju ei saa olla. Probleemiks oli leida kohustuse teooria, mis ühitaks motivatsiooni ja siduvuse. Immanuel Kant päris selle probleemi. Ta oli ratsionalist, kuid imetles ka Briti sentimentaliste. Auhinnaessees nimetab ta kohustust (Verbindlichkeit) eetika põhimõisteks. Ta ütleb, et moraalifilosoofia peab näitama, kuidas saavad olla kohustused kui tingimatud "peaksid", mis nii seovad kui ka motiveerivad. On kerge näha, kuidas tegu saab olla tarvilik mingi eesmärgi saavutamiseks, aga tingimatu "peaksi" puhul peab ka eesmärk olema paratamatu. Kant toetab Christian Wolffi eetikaprintsiipe "tee kõige täiuslikumat, mis sul on võimalik" ja "ära tee seda, mis takistaks suurimat võimalikku täiuslikkust, mis on sinu kaudu realiseeritav" kui igasuguse kohustuse põhilist formaalset alust. Aga ta süüdistab neid printsiipe selles, milles hiljem süüdistab tema oma vaadet Georg Friedrich Wilhelm Hegel: iseenesest on need tühi formalism, millest ei järeldu konkreetselt määratletud kohustust. Kant spekuleerib, et moraali mõju peab määrama mitteanalüüsitavate tunnete toimimine. Ta kiidab Hutchensoni mõtet, et moraalitunne võib olla selle sisu allikas. Ta lõpetab sellega, et tuleb alles avastada, kas praktilise filosoofia põhiprintsiibid otsustab eksklusiivselt tunnetus- või tundmisvõime. Kanti kriitikaperioodil jääb võitjaks ratsionalism. Kohustuse probleem, nagu teisedki filosoofilised probleemid, tuleb lahendada kahes etapis. Et moraali mõisted on puhta mõistuse mõisted, siis tuleb alustada metafüüsilisest teooriast, mis näitab, kuidas puhas mõistus need mõisted tekitab ja nõnda, mida need analüütiliselt sisaldavad. Aga väide, et mingi puhta mõistuse mõiste rakendub maailmale, on alati sünteetiline. Kant ei saa varasemate ratsionalistide kombel lihtsalt väita, et mõistuspärast moraalset korda tajutakse asjade loomuses. Nagu teoreetilises filosoofiaski, ei ole dogmaatilisel metafüüsikal eetikas kohta. Selleks et näidata, et moraali mõisted rakenduvad meie kohta, on tarvis kriitilist sünteesi. Esimene samm (millest siin juttu tuleb) näitab, mis kohustus on, st mida selle mõiste sisaldab. Teine, sünteetiline samm näitab, et kohustusel on rakendus, st meil on kohustused. Tundub, et "Alusepaneku" 2. peatükis leiab Kant, et kohustuse analüüsimine ei tekita raskust. Kohustuse kirjutab ette kategooriline imperatiiv ning selle idee analüüs viib kohe üldise seaduse vormelini. Ta annab analüüsi, mis langeb peaaegu kokku 1. peatüki argumendiga. Siinne artikkel püüab näidata, kuidas 1. peatüki argument lahendab kohustuse probleemi, mille üle käis ratsionalismi ja sentimentalismi vaidlus.

1. peatüki argument püüab motivatsiooniliselt analüüsida õige teo mõistet, et avastada, millele see mõiste rakendub, st millised teod on õiged. Motivatsioonianalüüs määratleb või teeb kndlaks õiged teod motiivide kaudu, millel moraalselt hea inimene neid teeb. Analüüs algab sellest, et moraalselt hea tegu tehakse kohuse motiivil, ehk õige tegu on see, mille moraalselt hea inimene teeb sellepärast, et see on õige. Kui see analüüs töötab, siis jõuab Kant sisulise moraaliprintsiibini, mis teeb kindlaks, millised teod on õiged. Et hinnata selle saavutuse tähtsust, võrdleme seda Hume'i argumendiga, mis püüab näidata, et see on võimatu (tekib "Hume'i dilemma"). Hume väidab, et esmane moraalne motiiv, mis annab teole teene, ei saa kunagi olla teo vooruslikuks pidamine, vaid peab olema mingi muu loomulik motiiv või printsiip. Kui me tegu kiidame ja peame vooruslikuks, siis me eeldame, et sellel on vooruslik motiiv. Selleks et pidada tegu vooruslikuks, peab tegu olema vooruslik ning pidi vooruslikkuse saama vooruslikult motiivilt. Selle argumendi võib formuleerida ka õigsuse kaudu. Oletame, et õige tegu on see, millel on moraalselt hea motiiv. Aga kui ainuke hea motiiv on kohusetunne, siis tuleb välja, et õiged teod on need, mida tehakse sellepärast, et nad on õiged, ja siis sisu ei ole. "Tee õiget asja sellepärast, et see on õige asi" tundub olevat tühi formalism. Selleks et teha õigeid tegusid, pean ma enne teadma, millised teod on õiged. Hume'i järgi on sellepärast tarvis moraalitunnet, et leida vooruslikud motiivid, mis teevad teod õigeks. Ja et süsteemil sisu oleks, peab moraalitunne leidma teisi motiive peale kohusetunde. Tekib järgmine dilemma. Kui säilitada tees, et motiivid teevadki teod õigeks, siis peab olema teisi motiive peale õigeks pidamine. Kui säilitada tees, et voorusliku teo põhimotiiv on kohuse motiiv, siis peab õiged teod saama määratleda või ära tunda sõltumatult motiividest.

Kaks headuse eristust

Artiklis "Two Distinctions of Goodness" rõhutab Korsgaard, et tuleb eristada seesmise ja välise headuse eristust ning eesmärkide ehk lõpphüvede ja vahendite ehk instrumentaalsete hüvede eristust.

Moraalifilosoof puutub kokku kolme põhilise väärtuste kategooriaga: tegude, poliitikate ja institutsioonide õigsuse ehk õiglusega; objektide, eesmärkide, elude jne headusega; iseloomude, dispositsioonide ja tegude moraalse väärtuse ehk moraalse headusega. Selles artiklis on juttu teisest kategooriast, headusest kui tavaliste eesmärkide, asjade seisude, objektide, tegevuste ja muude asjade omadusest, mis teeb need valimisväärseks. Selle kategooria sees saab eristada kolme liiki headusotsustusi. Omas liigis heaks me hindame seda, millel on sellele liigile kohased voorused. Mõnda asjade liiki me hindame heaks, näiteks sõprust, raamatuid, tervist. Mõnda asja hindame absoluutselt heaks, pidades silmas, et siin ja praegu on maailm selle asja tõttu parem paik. Siin on juttu peamiselt viimast liiki headusotsustustest.

Filosoofias eristatakse tavaliselt sellise headusväärtuse kaht liiki, mida sageli nimetatakse seesmiseks ja instrumentaalseks. Instrumentaalne väärtus on objektidel, tegevustel jne, kui neid väärtustatakse millegi muu pärast, näiteks tööriistad, raha ja majapidamistööd. Väidetavat vastandit, seesmist headust, selgitatakse nii: asi on seesmiselt hea, kui teda väärtustatakse tema enda pärast, mitte millegi muu pärast. Aga "seesmine väärtus" ei tähenda seda. Seesmiselt hea ei ole mitte see, mida väärtustatakse tema enda pärast, vaid see, mille headus on temas endas. Instrumentaalse ja seesmise väärtuse vastandamine on seega eksitav. Seesmise headuse loomulik vastand on väline headus, väärtus, mille asi saab mõnest teisest allikast. Instrumentaalselt ehk vahendina väärtustatava asja loomulik vastand on tema enda pärast ehk eesmärgina väärtustatav asi. Sellepärast on kaks headuse vastandust. Kui siiski seesmist võetakse instrumentaalse vastandina, siis lähtutakse teooriast, mille järgi need kaks eristust langevad kokku. Mis teooria see võiks olla? Seda, et eesmärgid ja seesmised hüved on samad, võidakse arvata kahel moel. Esiteks, võidakse väita, et seesmine headus tähendabki seda, et asja väärtustatakse tema enda pärast. Seesmise ja välise eristus taandatakse eesmärgi ja vahendi eristusele. Mõnikord öeldakse, et see teeb headuse mõiste subjektiivseks: eri inimesed väärtustavad ju nende endi pärast eri asju. Teiseks, võidakse väita, et neid asju, millel on seesmine väärtus, tuleb kohelda eesmärkidena. Valik on või peaks olema reaktsioon seesmisele headusele, mida me asjades tajume. Nende kahe eristuse võrdsustamine viib loomulikult mõttele, et lõpphüvede kohta on kaks alternatiivset teooriat: kas "hea" on subjektiivne või head asjad on mingi erilise omadusega asjad. Objektiivsust arvatakse seisnevat mingi omaduse omamises. Korsgaardi arvates peavad paljud seda alternatiivi ammendavaks, aga kui neid eristusi lahus hoida, siis see ei pruugi seda olla. Nende eristuste samastamise teine külg on väliste hüvede samastamine instrumentaalsete hüvede ehk vahenditega. Et seesmiselt heade asjade väärtust mõeldakse olevat nendes enestes, siis mõeldakse, et nad kannavad oma väärtust endaga kaasas, olenemata asjaoludest. Kui mõni asi on mõnel juhul hea, siis selle väärtus on väline, on asjaoludest tuletatud või olenev. Kui siis välist ja instrumentaalset väärtust samastada, siis tuleb välja, et kõik niisugused asjad on väärtused, instrumendid. Osalt sellise mõtteviisi pärast kiputakse ka järeldama, et lõpphüve peab olema nauding või mingit laadi elamus. Võtame mõne tegevuse, mille kohta oleks loomulik öelda, et see on väärtuslik tema enda pärast, näiteks ilusa päikeseloojangu vaatamine. Kui nüüd asjaosaline leiab, et see tegevus on tüütu või valuline, ja me ütleme, et siis see tegevus ei ole hea, siis me mööname, et selle tegevuse headus ei ole seesmine, vaid sõltub selle meeldivusest. Aga kui väline väärtus on alati instrumentaalne, siis jääb üle ainult, et see tegevus on naudingu vahend. Kui aga neid eristusi eristada, siis saab välist väärtust teisiti seletada ja võib-olla seda järeldust ei pea tegema. Nende järelmite tõttu on meie samastuse seda poolt rohkem rünnatud kui teist poolt. On väidetud, et instrumentaalsus ei ole ainus välise väärtuse liik, sest asjad saavad seesmiselt headesse asjadesse ka teistsuguse panuse anda. Näiteks omistatakse sageli seesmiselt väärtusliku terviku osadele kontributiivne väärtus. C. I. Lewis räägib jälle inherentsest väärtusest, mis on seesmiselt hea elamuse objektil, näiteks maalil. Nii et asjad saavad olla heade eesmärkidega ka teistes suhetes peale selle, et nad on nende põhjused või nende tootmise tööriistad. Aga kontributiivne väärtus ja inherentne väärtus saavad samamoodi nagu instrumentaalne väärtus oma väärtuse panusest, mille nad annavad väidetava seesmiselt hea eesmärgi olemasolusse. Kui aga kaks headuse eristust lahu hoida, siis avaneb võimalus, et miski on väliselt hea, aga seda siiski väärtustatakse kui eesmärki. Sellest tulebki allpool juttu. George Edward Moore, William David Ross ja Immanuel Kant hoidsid neid vastandusi lahus, kuid rakendasid neid siin vastandlikul moel. Moore ja Ross jõudsid järeldusele, et asjade headus on seesmine ning on sõltumatu inimeste huvidest ja soovidest. Asju võib eesmärgina väärtustada tema seesmise väärtuse pärast või reaktsioonina sellele. Kanti teooria aga lubab väliselt väärtustatavaid asju, mille väärtus tuleneb inimeste huvist nende vastu, ja see teooria sõltubki sellest ideest. Asjaolu, et filosoofid tänapäeval sageli vastandavad seesmist ja instrumentaalset väärtust ning samastavad seesmist väärtust eesmärkide väärtusega, võib muidugi pidada lihtsalt lohakuseks, aga see võib ka tähendada, et neil on teooria, mille järgi need eristused on samaväärsed. Kanti alternatiiv aga näitab, et see on sisuline filosoofiline positsioon, mis meie võimalusi tõsiselt piirab. Vähemalt ei tuleks seda võtta enesestmõistetavana.

20. sajandi alguses arutati palju, kas hea asja väärtus tuleb või ei tule huvist selle vastu või selle soovimisest vms. Seda arutasid pikalt Moore, Ross, Ralph Barton Perry jt. Tõenäoliselt tekitas huvi selle vastu utilitaristlik argument, et ainult nauding on iseeneses hea, sest see on ainus asi, mida me soovime selle enda pärast. Utilitarismi arutamisel sai üldkohaks väita, et nauding ikkagi ei ole ainus asi, mida me soovime selle enda pärast. Aga see jätab ikkagi lahtiseks, kas asjad, mida me soovime nende endi pärast, on sellepärast seesmiselt head. Moore ja Ross väitsid, et see ei saa nii olla, sest headusel pole mingit pistmist vaimsete hoiakutega asjade suhtes, isegi kui headus peaks osutuma, et headus on vaimsete hoiakute omadus või alati vaimseid seisundeid või hoiakuid sisaldavate asjade seisude omadus. Moore uskus, et õiged teod on need, mis maksimeerivad seesmisi hüvesid. Seesmiste hüvede hulka arvas ta ilu hindamise, sõpruse ja armastuse. Püüdes nende väärtust seletada, tuli ta ikka ja jälle tagasi seesmise väärtuse loomuse küsimuse juurde. Artiklis "The Conception of Intrinsic Value" väidab Moore, et inimesed, kes pole nõus, et headus on subjektiivne, muretsevad tegelikult hoopis sellepärast, et headus on mitteseesmine. Seda näitab Moore'i järgi asjaolu, et on teooriaid, mille järgi headus on objektiivne ja millega needsamad inimesed selsamal põhjusel nõus ei ole. Moore tõi näiteks teooria, mille järgi "parem" tähendab 'paremini ellu jääma kohastunud'. Nii et subjektivistlikul teoorial peab veel midagi viga olema. Moore'i järgi on asi selles, et see välistab võimaluse, et asjad on seesmiselt väärtuslikud. See, et mingit liiki väärtus on seesmine, tähendab Moore'i järgi, et see, kas ja mil määral asjal see on, sõltub ainult asja seesmisest loomusest. Moore'i järgi on asjadel on erinev seesmine loomus, kui nad ei ole täpselt ühesugused, ja neil on sama seesmine loomus, kui nad on täpselt ühesugused. See erinevus ei pruugi olla kvalitatiivne, vaid võib seisneda kvaliteedi astmes või mõne koostisosa kvaliteedis. Nähtavasti seisneb asja seesmine loomus tema mitterelatsioonilistest omadustest. Moore arvab, et me tahamegi sellist seesmise headuse mõistet. See, millised tüübid on paremini kohastunud ellu jääma, sõltub peale seesmise loomuse ka asjaoludest ja loodusseadustest. Ka subjektivism teeb "hea" sõltuvaks asjaoludest. Seesmist headust ei saa pidada asja seesmise loomuse elemendiks, see oleks naturalistlik eksitus. Aga seesmine headus sõltub ainult seesmisest loomusest ning on seega objektiivne. Seesmine väärtus on sõltumatu inimeste soovidest ja huvidest, sest soovitud olemise omadus on relatsiooniline. Raamatus "Ethics" on Moore'il pisut teistsugune definitsioon. Me teeme otsustuse, et asjade seisundil on seesmine väärtus, kui me teeme otsustusel, et selle asjade seisundi olemasolu oleks hea asi, isegi kui midagi muud poleks olemas. Siin on rõhk jälle sellel, et asja headus on mitterelatsiooniline. Sellel põhineb "isoleerimismeetod", mida Moore kasutab asjade seesmise headuse kindlakstegemiseks raamatus "Principia Ethica". Peab vaatama, kas asi on niisugune, et kui ta oleks olemas täiesti isoleerituna, siis me peaksime teda heaks. Moore'ile tundub, et niisugune lähenemine välistab igasuguse seose seesmise väärtuse ja selle vahel, mida inimesed soovivad selle enda pärast: saab soovida midagi selle enda pärast ning ometi mitte pidada seda asjaks, mis oleks hea, kui ta eksisteeriks isoleerituna. Ross on Moore'i poolel. Ta ütleb, et väärtusteooriad on kahesugused: ühed peavad väärtust omaduseks ja teised suhteks, tavaliselt huvi, soovi või muu vaimuseisundiga. Kui see on suhe, siis miski ei saa olla seesmiselt väärtuslik. Kui me nimetame midagi heaks, siis me peame silmas, et temas endas on mingi omadus, ilma et kellelgi peaks selle vastu huvi olema.

Kant oli neist kahest eristusest teadlik ning kasutas neid, kuid jõudis hoopis teistsugusele tulemusele. Ta eristas tingimusteta ja tingimuslikku väärtust. "Alusepanekus kommete metafüüsikale" ütleb ta: "Maailmas, ja üldse ka väljaspool seda, ei ole üldse võimalik mõelda midagi, mida võiks pidada ilma kitsenduseta heaks, peale hea tahte.". Ta peab silmas, et hea tahe on ainus tingimusteta hea asi ja kõrgeim tingimus, millele inimeste eraeesmärgid peavad suuremalt jaolt alluma. See tahe ei pea olema ainus ja täielik hüve, vaid kõrgeim hüve ja kõigi teiste hüvede, isegi õnnelikkusesoovi tingimus. Õnnelikkus seevastu on tingimuslik eesmärk. Seega ei ole tingimustetu ja tingimusliku eristus sama mis eesmärgi ja vahendi eristus, sest õnnelikkust soovitakse kindlasti eesmärgina. Eesmärgi ja vahendi eristus on Kantil väärtustamise viisi eristus, tingimustetu ja tingimusliku eristus aga on objektiivseks hüveks olemise asjaolude (tingimuste) eristus. Asi on tingimusteta hea, kui ta on hea mis tahes tingimustes või kontekstis. Selleks peab ta oma väärtust kaasas kandma, tema väärtus peab olema temas endas, ta peab olema eesmärk iseeneses. Nii et Kanti tingimusteta väärtuse mõiste vastab seesmise headuse kui mitterelatsioonilise mõistele. Hea tahte väärtus on sõltumatu asjaoludest ja tulemustest. Kant vastandab moraalselt hea mõistusega olendi seesmist väärtust kõige muu suhtelisele väärtusele. Ainult heal tahtel on seesmine väärtus. Asi on tingimuslikult (väliselt) väärtuslik ainult teatud tingimuste puhul; mõnikord on ta hea, mõnikord mitte. Asi on objektiivselt hea, kui ta kas on tingimusteta hea või ta on tingimuslikult hea ja headuse tingimused on täidetud. "Objektiivselt hea" on otsustus reaalsete partikulaaride kohta (siin ja praegu on maailm selle asja tõttu parem paik), mitte jutt sellest, et ta on niisugust tüüpi, millesse kuuluvad asjad on tavaliselt head. Hea tahe on ainus asi, mille tõttu maailm on alati parem paik, hoolimata tagajärgedest ja saavutustest. Kui asja väärtustatakse vahendina ehk instrumentaalselt (või kui ta on seda tüüpi asi), on ta alati tingimuslikult ehk väliselt väärtuslik asi, ja selle eesmärgi headus, mille vahend ta on, on tema headuse tingimus. Sellepärast saavad instrumendid olla ainult tingimuslikult väärtuslikud. Aga kui nende headuse tingimused on täidetud, saavad nad olla objektiivselt väärtuslikud. Ka eesmärkidena väärtustatavad asjad on tingimuslikult ehk väliselt head. Näiteks õnnelikkus, mille alla Kant haarab kõik meie eraeesmärgid, on ainult tingimuslikult hea, sest hea tahe paistab olevat isegi õnnelikkuse väärimise vältimatu tingimus. Kui õnnelikkuse headuse tingimused on täidetud, on ta objektiivselt hea. Sellest arusaamiseks tuleb silmas pidada teisi juhtumeid, kus Kant tingimustetut ja tingimuslikku eristab. Kui miski on kuidagi tingitud, siis mõistus uurib selle tingimust ja omakorda selle tingimust, kuni ta jõuab millegi tingimatuni. Näiteks põhjusliku seletuse puhul ei jää mõistus rahule, kuni ta jõuab millenigi, mis seletust ei vaja, näiteks esmapõhjuseni või iseenda põhjuseni. Nii nagu asja täielikuks seletamiseks on tarvis leida selle tingimusteta esmapõhjus, on asja täielikuks õigustamiseks (näitamiseks, et see on objektiivselt hea) tarvis näidata, et kõik selle tingimused on täidetud, kuni me jõuame tingimatuni välja. Et hea tahe on ainuke tingimusteta hea asi, siis ta peab kogu maailmas oleva headuse allikas ja tingimus. Kui inimesel on hea tahe, siis tema õnnelikkus (niivõrd kui ta on vooruslik) on hea. Sellepärast ongi kõrgeim hüve, praktilise mõistuse kogu objekt, voorus ja õnnelikkus proportsioonis voorusega: koos moodustavad need kõik eesmärgid, mis on objektiivselt head, tingimusteta hüve ja eraeesmärgid, mille selle kohalolek heaks teeb. Nii et eesmärkide riik, tervik mõistusega olenditest kui eesmärkidest iseeneses ja üksikutest eesmärkidest, millest igaüks võib iseenese jaoks seatud olla, on riik, milles objektiivne hüve on täielikult realiseerunud. Kant kasutab seda headusekäsitust argumendis kategoorilise imperatiivi ühe vormeli (inimsus kui eesmärk iseeneses) kasuks. See argument teeb kindlaks hea tahte rolli väärtuse andmises hea tahtega inimese eesmärkidele. See argument näitab, kuidas Kanti õigustamisidee töötab. See on omamoodi regress tingimuste juurde, alustades eeldusest, et kui mõistusega olend teeb valiku või võtab ette teo, siis ta eeldab, et objekt on hea ja selle taotlemine on õigustatud. Vähemalt kui on olemas kategooriline imperatiiv, siis peavad olema olemas objektiivselt head eesmärgid, sest siis on olemas paratamatud teod ning seega paratamatud eesmärgid. Aga selleks, et oleks olemas objektiivselt head eesmärgid, peab olema miski, mis on tingimusteta hea ning seega saab olla nende headuse piisav tingimus. See ei saa olla kalduvuse objekt, sest kalduvuse objektidel on ainult tingimuslik väärtus, sest kui kalduvusi ja nendel põhinevaid vajadusi ei oleks olemas, siis objekt oleks väärtusetu. See ei saa olla kalduvused ise, sest mõistusega olend oleks pigem nendest vaba. See ei saa olla välised asjad, sest need on ainult vahendiks. Seega peab tingimusteta väärtuslik olema inimsus ehk mõistuspärane loomus, mida Kant määratleb võimena eesmärki seada. Enda kui mõistusega olendi pidamine eesmärgiks iseeneses on Kanti järgi inimtegevuse subjektiivne printsiip. Nähtavasti pidas Kant silmas, et me peame pidama endid võimeliseks andma väärtust objektidele, mida me valime, eesmärkidele, mida me seame, sest me peame pidama oma eesmärke headeks. Et aga iga teine mõistusega olend mõtleb oma olemasolust sellesama mõistuspärase alusega, mis käib ka minu kohta, siis me peame pidama teisi võimelisteks andma väärtust oma mõistuspäraste valikute põhjendiga ja seega eesmärkidena iseeneses. Teise olendi kohtlemine eesmärgina iseeneses sisaldab siis tema eesmärkide enda omaks tegemist, nii palju kui võimalik. Eesmärgid, mille on valinud mis tahes mõistusega olend, kellel on inimsus või mõistuspärane loomus, mis on täielikult realiseerunud heas tahtes, omandavad objektiivsete hüvede staatuse. Nad ei ole seesmiselt väärtuslikud, kuid on objektiivselt väärtuslikud selles mõttes, et igal mõistuspärasel olendil on põhjend neid edendada või realiseerida. Sel põhjusel on meie kohus edendada teiste õnnelikkust, eesmärke, mida nad valivad, ja üldiselt teha oma eesmärgiks kõrgeim hüve.

Tunnustus

2001 Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige
2004 Illinoisi Ülikooli audoktor
2015 Briti Akadeemia kirjavahetajaliige

Publikatsioone

Two Distinctions in Goodness. – The Philosophical Review, 1983, kd 92, nr 2, lk 169–195.
Creating the Kingdom of Ends, Cambridge University Press 1996, ISBN 0-521-49644-6.
- Kant's Analysis of Obligation: The Argument of Groundwork I, lk 43–
- Two Distinctions of Goodness, lk 249–274.
The Sources of Normativity, Cambridge University Press 1996, ISBN 0-521-55059-9.
The Constitution of Agency, Oxford University Press 2008.
Self-Constitution: Agency, Identity, and Integrity, Oxford University Press 2009.

Välislingid

Sissekanne Harvardi Ülikooli saidil