"Codex Calixtinus" on 12. sajandist pärit käsikirjakogumik, mida on hiljem korduvalt ümber kirjutatud ladinakeelse pealkirja "Liber Sancti Jacobi" all, Euroopast on leitud umbes 200 koopiat[1]. Autorsus on sissejuhatusele tuginedes ekslikult omistatud paavst Calixtus II-le, tänapäeval tuntakse käsikirja kokkupanijat nime all "Pseudo-Calixtus", selleks on arvatud olevat prantsuse õpetlane Aymeric Picaud[2]. Santiago de Compostela katedraalis asub vanim käsikiri[1], see on pärgamendil, kirjutatud karolingide minusklis ning kaunistatud värviliste initsiaalidega, tõenäoline dateering on aastad 1138–1145.
Kogumik on loodud eesmärgiga olla juhatuseks palverändureile Jaakobiteel (Camino de Santiago), teekonnal apostel Jaakobuse pühamusse, mis asub Santiago de Compostelas Galicias, Põhja-Hispaanias. Kogumik sisaldab jutlusi, püha Jaakobuse imede kirjeldusi ja liturgilisi tekste, samuti laule koos nootidega, osa neist polüfoonilised. Samuti leiab sellest Jaakobitee olude, teel asuvate vaatamisväärsuste ning kohalike rahvaste tavade kirjeldusi.
"Codex Calixtinus" ja teised "Liber Sancti Jacobi" koopiad kanti 2017. aastal UNESCO maailma mälu registrisse (UNESCO Memory of the World Register)[3]
"Codex Calixtinus" sisaldab muusikat kolmes kohas: esimeses käsikirjaosas Anthologia ... (enamjaolt ühehäälne muusika, üks pala mitmehäälne), ning kahes lisas (Appendix I, Appendix II). Osal juhtudel on viisi juures kirja pandud autor, kelle omaks teost peetakse. Notatsioon sarnaneb neumakirjaga, mis on paigutatud neljale noodijoonele. Käsikirjakogumiku lõpus, teises lisas asuv palverändurite laul Dum pater familias on ainuke muusikapala, mis on kirja pandud akvitaania neumakirjas võtmemärkide ja joonteta[6], mida kasutati Hispaania aladel. Muu muusika on kirja pandud lotringi neumakirjas, mida kasutati Burgundia piirkonnas.
"Codex Calixtinuse" kahehäälsed organumid esindavad tüüpi, mida nimetatakse melismaatiliseks organumiks või kaunistatud organumiks. Selle põhitunnus on paljunoodilised melismid ülemises hääles (vox organalis)[7], võrreldes alumises hääles asuva põhiviisiga (vox principalis). Samas käsikirjaosas leiduv kolmehäälne conductus Congaudeant catholici, milles kolmas hääl on punase tindiga lisatud vox principalis'e reale[8], on varaseim seni leitud kolmehäälne kompositsioon muusikaajaloos[9].
Muusikateadlastele pakuvad need noodid jätkuvalt suurt huvi, kuna tegemist on olulise allikaga St. Martiali koolkonna mitmehäälsuse kohta Euroopa muusikaajaloos. Erandliku kolmehäälse conductuse dissonantskõlad on tekitanud vaidlusi ses osas, kas need on olnud eesmärk või on tegemist veaga notatsioonis, kuid käsikirjas leiduv kahehäälne muusika annab tunnistust, et melismaatiline organum oli selleks ajaks oletatavast algsest improvisatsioonilisest praktikast muutunud väljakujunenud ja lõpetatud muusikavormiks.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Codex Calixtinus |