DNA sekveneerimine ehk järjendamine on DNA molekuli primaarstruktuuri nukleotiidse järjestuse määramine.
Et DNA järjestus sisaldab informatsiooni organismide ehituse kohta, on DNA järjestuse teadmine oluline nii alusteadustes kui ka rakendusteadustes.
Esimese DNA sekveneerimismeetodiga tuli välja Ray Wu 1970. aastal, kes järjendas osa lambda faagi genoomist.[1] Esimene täisgenoomi sekvents avaldati 1977. aastal, kui Frederick Sangeri töögrupil õnnestus sekveneerida bakterofaagi ΦX174 genoom.[2] Sealt alates on sekveneeritud paljude organismide täisgenoomid ning tuntuim sellealane saavutus on "Inimese genoomi projekt".
Sangeri ja tema kaastööliste arendatud ahela terminatsiooni meetod (inglise keeles chain termination method), mis sai tuntuks kui Sangeri meetod, paistis silma oma lihtsuse ja usaldusväärsuse poolest. See ensümaatiline meetod automatiseeriti peagi ning sellest kujunes põhiline esimese põlvkonna sekveneerimismeetod. Samaaegselt tulid oma taktikaga välja ameeriklased Allan Maxam ja Walter Gilbert, kuid nende mittetäieliku keemilise lagundamise meetod kaotas oma populaarsuse, kuna Sangeri meetodit sai kergemini automatiseerida ja ohtlikke reagente kasutati märgatavalt vähem.
Alates 2000. aastate teisest poolest on toimunud valdkonna eriti kiire areng ning esile on kerkinud teise põlvkonna suure läbilaskevõimega meetodid (inglise high-throughput methods, varem next generation sequencing). Näiteks pürosekveneerimine. Enamiku nende tehnoloogiate ühiseks omaduseks on see, et pinnale fikseeritud DNA juppide (inglise template) alusel sünteesitakse komplementaarne vastasahel, mida tehes registreeritakse iga lisatud nukleotiidi korral kiirgus või keemiline signaal. Üleüldiselt iseloomustab sääraseid tehnikaid "sünteesi abil sekveneerimine" (inglise keeles sequencing by synthesis).
Turule on jõudmas ka esimesed kolmanda põlvkonna sekveneerimistehnoloogiad, näiteks SMRT (single-molecule real-time sequencing).[viide?]