Darfuri genotsiid

Darfur

Darfuri genotsiid on Darfuri rahva süstemaatiline tapmine, mis leidis aset Lääne-Sudaanis käimasoleva konflikti ajal. See on saanud tuntuks kui 21. sajandi esimene genotsiid. ^[1] Fur, Masalit ja Zaghawa etniliste rühmade vastu toime pandud genotsiidi tõttu on Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) esitanud mitmele inimesele süüdistuse inimsusvastastes kuritegudes, vägistamises ja piinamises. Aastatel 2003–2005 tapeti hinnanguliselt 200 000 inimest. ^[2]

2023. aasta Sudaani konflikti kõrvalmõjuna lahvatas taas etniline vägivald masaliitide vastu, mistõttu paljud kannatanutest põgenesid Tšaadi. ^[3]

Konflikti alge

Kriis ja jätkuv konflikt Sudaani lääneosas Darfuri piirkonnas on arenenud mitmest eraldiseisvast sündmusest. Esimene oli kodusõda, mis leidis aset keskvalitsuste ja kahe Darfuri mässulise rühmituse vahel: Õigluse ja Võrdõiguslikkuse Liikumine ning Sudaani Vabastusliikumine/Armee. Mässulised rühmitused moodustati algselt 2003. aasta veebruaris Darfuri "poliitilise ja majandusliku marginaliseerimise tõttu Hartumi poolt". 2003. aasta aprillis, kui mässulised ründasid sõjaväelennuvälja ja röövisid õhuväe kindrali, alustas valitsus vasturünnakut, relvastades rühmitused mässu likvideerimiseks. Selle tulemuseks oli massiline vägivald Darfuri kodanike vastu. ^[4]

Teine tegur on kodusõda, mis toimus kristlaste, animistlikke mustade lõunamaalaste ja araablaste domineeritud valitsuse vahel alates Sudaani iseseisvumisest Ühendkuningriigist 1956. aastal. Umbes 11 aastat kestnud vägivalla tõttu paiknes ümber rohkem kui miljon inimest: nad põgenesid Sudaani muudesse piirkondadesse või üle piiri Tšaadi.

Darfuri etniline konflikt on olnud püsiv ja tugevalt seotud rassismiga. ^[5] Darfuris elab kuus miljonit inimest ja mitukümmend hõimu. Darfur jaguneb kaheks: "need, kes väidavad olevat mustanahaliste "Aafrika" päritolu ja tegelevad peamiselt põllumajandusega, ja need, kes väidavad, et nad on "araabia" päritolu ja on enamasti karjakasvatajad". ^[4]

2013. aastal oli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) hinnangul genotsiidi käigus tapetud kuni 300 000 inimest; Sudaani valitsus väitis vastuseks, et surmajuhtumite arv on "äärmiselt ülespuhutud". ^[6] 2015. aastaks oli hukkunute arv hinnanguliselt 100 000–400 000. ^[7]

Vägivald jätkus 2016. aastal, kui valitsus kasutas väidetavalt Darfuri kohalike elanike vastu keemiarelvi. See tõi kaasa miljonite inimeste ümberasumise. Konflikt mõjutab rohkem kui 3 miljoni elu. ^[8]

Araabia janjaweedi relvarühmitused on mänginud konfliktis olulist rolli.

BBC teavitas etnilise puhastuse probleemist esimest korda 2003. aasta märtsis ja novembris. ^[9]

2004. aasta aprillis avaldas Human Rights Watch (HRW) 77-leheküljelise aruande "Darfur Destroyed: Ethnic Cleansing by Government and Militia Forces in Western Sudan", mille HRW koostas pärast 25 piirkonnas viibitud päeva. HRW Aafrika filiaali tegevdirektor Peter Takirambudde märkis: "Sudaani valitsuse süüs inimsusvastastes kuritegudes Darfuris ei saa olla kahtlust." ^[10]

Vägistamine Darfuri genotsiidi ajal

Täheldati vägistamise kasutamist genotsiidi vahendina. Selle kuriteo on toime pannud Sudaani valitsusväed ja Janjaweedi ^[11] poolsõjaväelised rühmitused. ^{[12] [13]} Janjaweedi tegevust on kirjeldatud kui genotsiidset vägistamist, mille ohvriks langesid mitte ainult naised, vaid ka lapsed. Samuti teatati imikute surnuks löömisest ning ohvrite seksuaalsest moonumine on tavaline. ^{[14] [15]}

Kestva konflikti tõttu ei ole uurijatel ja aktivistidel olnud võimalik Darfuris rahvastikupõhiseid uuringuid läbi viia. Teatatud vägistamised on aga enamasti aset leidnud mitte-araabia külades ning need on toime pannud janjaweedid Sudaani sõjaväe abiga.

Kuidas rünnakud aset leidsid:

1. Janjaweedi väed piirasid küla ümber ja ründasid seejärel tüdrukuid ja naisi, kes lahkusid külast küttepuid või vett koguma. ^[16]
2. Janjaweedi väed käisid kas majast majja, tappes poisse ja mehi tüdrukute ja naiste vägistamise ajal või kogusid kõik kokku, viies nad kesksesse asukohta, kus väed seejärel poisid ja mehed tapsid ning tüdrukud ja naised vägistasid. ^[16]
3. Janjaweedi väed läksid lähedalasuvatesse küladesse või linnadesse, ümberasustatud isikute laagritesse või üle piiri Tšaadi naisi ja lapsi vägistama. ^[16]

Tara Gingerichi ja Jennifer Leaningi sõnul pandi vägistamised sageli toime teiste "sealhulgas ohvrite abikaasade, isade, emade ja laste silme all, keda sunniti pealt vaatama ja kellel ei lubatud sekkuda". ^[16] Selle genotsiidse vägistamise ohvrid on laias vanusevahemikus, sealhulgas 70-aastased ja vanemad naised, alla 10-aastased tüdrukud ja nähtavalt rasedad naised.

Rahvusvaheline sekkumine

ÜRO – Aafrika Liidu hübriidoperatsioon Darfuris (UNAMID)

ÜRO andis välja ÜRO ja Aafrika Liidu hübriidmissiooni (UNAMID), et taastada rahu Darfuris. See asutati 31. juulil 2007 Julgeolekunõukogu otsusega nr 1769. ^[17] Missiooni peakorter asub Põhja-Darfuris Al-Fāshiris. Selle sektori peakorterid asuvad El Geneinas (Lääne-Darfur), Nyalas (Lõuna-Darfur), Zalingeis (Kesk-Darfur) ja El Daeinis (Ida-Darfur). ^[17]

Missioonil oli 31. juulil 2007 25 987 rahuvalvajat. Operatsioonis osales 19 555 sõjaväelast, 360 sõjaväevaatlejat ja sideohvitseri, 3772 politseinõunikku ja 2660 politseinikku (FPU). ^[17]

ICC menetlused

Algselt keeldus ICC lisamast Bashiri süüdistusele genotsiidisüüdistust; pärast edasikaebamist see otsus siiski tühistati. ^[18]

14. juulil 2009 esitas Rahvusvaheline Kriminaalkohus Sudaani presidendile Omar Bashirile süüdistuse inimsusvastastes kuritegudes ning genotsiidile kaasaaitamises Darfuris. ^[19] 12. juulil 2010 esitas Rahvusvaheline Kriminaalkohus teise süüdistuse al-Bashirile genotsiidi eest. See oli esimene juhtum, mil ICC väljastas genotsiidikuriteo eest vahistamismääruse. ^[20] Lisaks Bashirile on kohus süüdistuse esitanud veel kuuele kahtlusalusele, Ahmed Harounile, Ali Kushaybile, Bahar Abu Gardale, Abdallah Bandale, Saleh Jerbole, Abdel Rahim Mohammed Husseinile, kuid ühtki süüdistatavat pole veel vahi alla võetud. ^[21]

11. veebruaril 2020 leppis Sudaani valitsus kokku, et endine president Omar al-Bashir läheb Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alla süüdistusega sõjakuritegudes. Vastav kokkulepe tuli rahukõnelustel mässuliste rühmitustega. ^[22]

Darfuri põgenikelaagrid

Darfuri põgenikelaagrid

Darfuri elanikest, kes on põgenenud Sudaani genotsiidi eest, on moodustatud 13 Ida-Tšaadi põgenikelaagrit. Nendes laagrites paikneb umbes 360 000 inimest. ^[23]

Viited

1. Williams 2012.
2. "Darfur". encyclopedia.ushmm.org (inglise). Vaadatud 2. augustil 2023.
3. "Ethnically targeted violence worsens in Sudan's Darfur, rights monitors say". Reuters. 11. juuli 2023.
4. Straus 2005
5. Makau Mutua, "Racism at root of Sudan's Darfur crisis." CSMonitor, July 14, 2004,
6. Al Jazeera2013.
7. Straus 2015.
8. "Darfur Genocide « World Without Genocide -" (Ameerika inglise). Vaadatud 17. detsembril 2018.
9. Daly 2010, lk 293.
10. Human Rights Watch b 2004.
11. Straus 2005.
12. Hirsch 2012.
13. Hashim 2009.
14. Rothe 2009.
15. Hagan, Rymond-Richmond ja Parker 2005.
16. "The Use of Rape as a Weapon of War in the Conflict in Darfur, Sudan" (PDF). reliefweb.int. Vaadatud 17. detsembril 2018.
17. "About UNAMID" (inglise). UNAMID. 28. mai 2015. Vaadatud 17. detsembril 2018.
18. BBC 2010.
19. Phares 2010.
20. Human Rights Watch2010.
21. Bartrop ja Jacobs 2014.
22. "Omar al-Bashir: Sudan agrees ex-president must face ICC". BBC News. 11. veebruar 2020.
23. Durbin, Ann Strimov. "Genocide in Darfur: Information and News". Jewish World Watch (Ameerika inglise). Vaadatud 17. detsembril 2018.

Kirjandus

• "UN: 460,000 displaced in Darfur this year". Al Jazeera. 14. november 2013. Vaadatud 7. oktoobril 2017.
• Bartrop, Paul R.; Jacobs, Steven L (2014). Modern Genocide: The Definitive Resource and Document Collection. ABC-CLIO. Lk 732. ISBN 978-1-61069-363-9.
• "Darfur warrant for Sudan's Bashir: ICC adds genocide". BBC News. 12. juuli 2010. Vaadatud 3. novembril 2017.
• Daly, M. W. (2010). Darfur's Sorrow: The Forgotten History of a Humanitarian Disaster (2nd ed.). Cambridge University Press. Lk 293. ISBN 978-0-521-83833-7.
• Elhag, Hussein Adam (2014). "Energy development and transportation". Ali, Hamid Eltgani (toim). Darfur's Political Economy: A Quest for Development. Routledge. Lk 210. ISBN 978-1-85743-711-9.
• Hagan, John; Rymond-Richmond, Wenona; Parker, Patricia (2005). "The Criminology of Genocide: The Death and Rape of Darfur" (PDF). Criminology. 43 (3): 525–562. DOI:10.1111/j.0011-1348.2005.00016.x.
• Hashim, Nadra O. (2009). Language and Collective Mobilization: The Story of Zanzibar. Lexington. ISBN 978-0-7391-2211-2.
• Hirsch, Michele Lent (8. veebruar 2012). "Darfur-Sudan". Women Under Siege. Vaadatud 29. detsembril 2013.
• Human Rights Watch (13. juuli 2010). "Sudan: ICC Warrant for Al-Bashir on Genocide". Human Rights Watch. Vaadatud 10. oktoobril 2017.
• Human Rights Watch b (7. mai 2004). "Sudan: Government Commits 'Ethnic Cleansing' in Darfur". Human Rights Watch. Vaadatud 2. novembril 2017.
• Joyce Frey, Rebecca (2009). Genocide and International Justice. Facts On File. Lk 101. ISBN 978-0-8160-7310-8.
• January, Brendan (2007). Genocide: Modern Crimes Against Humanity. Twenty-First Century Books. Lk 114–115. ISBN 978-0-7613-3421-7.
• Kelly, Michael J.; Moreno-Ocampo, Luis (2016). Prosecuting Corporations for Genocide. Oxford University Press. Lk 112. ISBN 978-0-19-023889-6.
• Markusen, Eric (2009). "Three Empirical Investigations of Alleged Genocide in Darfur". Grzyb, Amanda (toim). The World and Darfur, Response to Crimes Against Humanity in Western Sudan. McGill-Queen's Press. Lk 99. ISBN 978-0-7735-3535-0.
• Phares, Walid (2010). The Coming Revolution: Struggle for Freedom in the Middle East. Simon and Schuster. Lk 269. ISBN 978-1-4391-7837-9.
• Rothe, Dawn (2009). State Criminality: The Crime of All Crimes. Lexington. ISBN 978-0-7391-2672-1.
• Straus, Scott (2005). "Darfur and the Genocide Debate". Foreign Affairs. 84 (1): 123–133. DOI:10.2307/20034212. JSTOR 20034212.
• Scheffer, David (3. november 2008). "Rape as genocide". New York Times. Vaadatud 1. jaanuaril 2014.
• Straus, Scott (2015). Making and Unmaking Nations: War, Leadership, and Genocide in Modern Africa. Cornell University Press. Lk 233. ISBN 978-0-8014-7968-7.
• Totten, Samuel (2006). "Chronology: The Darfur Crisis". Samuel Totten, Eric Markusen (toim). Genocide in Darfur: Investigating the Atrocities in the Sudan. Routledge. ISBN 978-0-415-95329-0.
• Totten, Samuel (2012). An Oral and Documentary History of the Genocide in Darfur. Santa Barbara, CA: Praeger Security International.
• Tran, Mark (11. aprill 2007). "Mapping the Darfur conflict". The Guardian. Vaadatud 2. novembril 2017.
• Williams, Dianne (2012). Race, Ethnicity, and Crime. Algora Publishing. Lk 192. ISBN 978-0-87586-915-5.