See artikkel vajab toimetamist. (August 2020) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2020) |
Isikuandmed | |||||||||||||||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Riik |
Šotimaa Suurbritannia | ||||||||||||||||||
Sünniaeg | 8. märts 1954 | ||||||||||||||||||
Sünnikoht | Colombo, Sri Lanka | ||||||||||||||||||
Surmaaeg | 22. mai 2024 (70-aastaselt) | ||||||||||||||||||
Pikkus | 182 cm | ||||||||||||||||||
Kaal | 76 kg | ||||||||||||||||||
Medalid | |||||||||||||||||||
|
David Andrew Wilkie (8. märts 1954 Colombo, Sri Lanka – 22. mai 2024) oli Šoti ujuja, kes oli 1970. aastatel olümpiamängude ja Rahvaste Ühenduse mängude meister. Ta on ainus inimene, kes on korraga olnud Briti, Ameerika, Rahvaste Ühenduse, Euroopa ja maailmameister ning olümpiavõitja. Ta oli esimene Suurbritannia ujuja, kes võitis olümpiamängudel kuldmedali pärast Anita Lonsbrough' 1960. aastal Roomas võidetud kuldmedalit.
Ta oli Šotimaa Spordikuulsuste Halli (Scottish Sports Hall of Fame) ja rahvusvahelise ujumiskuulsuste halli (International Swimming Hall of Fame) liige, teda on nimetatud Šotimaa suurimaks ujujaks ja Suurbritannia parimaks ujujaks.
David Wilkie vanemad olid pärit Šotimaalt Aberdeenist, kuid nad asusid Sri Lankas Colombos, kui Wilkie sündis 8. märtsil 1954. Tema perekond külastas regulaarselt Colombo ujumisklubi, kus Wilkie õppis ujuma.
11-aastaselt saatsid tema vanemad ta tagasi Šotimaale õpilaskodu õpilasena Daniel Stewarti kolledžisse Edinburghis. Seal õppides astus ta Warrender Baths Clubi, mis on Šotimaa üks edukamaid ujumisklubisid. Just seal hakkas ta intensiivselt treenima ja arendama oma rinnuliujumise tehnikat. Ta treenis Suurbritannia ühe juhtiva treeneri Frank Thomase käe all, keda Wilkie tunnustas sellega, et see andis talle motivatsiooni saada maailmatasemel ujujaks. 1969. aastal valiti Wilkie Šotimaa amatööride ujumisliidu korraldatud eliidi Šotimaa treeningumeeskonda.
1969. aastal esindas Wilkie Suurbritanniat esimest korda rahvusvahelisel ujumisvõistlusel, ujudes 200 meetri rinnuliujumise maailmarekordiomaniku Nikolai Pankiniga samal võistlusel.
Wilkie ületas 1970. aasta juulis Taaniga peetud rahvusvahelisel matšil Suurbritannia 200 meetri rinnuliujumise rekordi. Seejärel võitis ta 1970. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel Edinburghis 200 meetri rinnuliujumises kodupubliku ees pronksmedali, ületades taas omaenda Suurbritannia rekordi. Ta kandis Rahvaste Ühenduse mängude ajal selle sündmuse auks ujumismütsi, tehes temast esimese eliidi ujuja, kes kandis suurtel võistlustel ujumismütsi.
1970. aastal andis Šotimaa harrastusujumise liit välja Wilkiele Nancy Riachi mälestusmedali (auhinna, mis antakse inimesele, kes on aasta jooksul teinud kõige rohkem Šotimaa ujumise prestiiži tõstmiseks või säilitamiseks) ning WG Toddi karika ja auhinna (juunioride aasta ujuja). See oli esimene kord ühingu ajaloos, kui mõlemad auhinnad olid samal aastal ühele ja samale inimesele antud. Wilkie kandis Nancy Riachi auhinda edasi igal aastal 1972–1976.
Šotimaa riiklikel pikamaaujumise meistrivõistlustel 1972. aastal võitis Wilkie viis ala. Wilkie läbimurre maailmas saabus aga siis, kui ta võitis Saksamaal Münchenis 1972. aasta suveolümpiamängudel Euroopa rekordiga (ajaga 2.23,67) 200 meetri rinnuliujumises hõbeda, hoolimata sellest, et ta oli maailmas alles 25. kohal. Samuti ületas ta Šoti rekordi ajad 100 meetri rinnuliujumise ja 200 meetri kompleksujumises.
1973. aastast õppis ja harjutas Wilkie USA-s. Ta tuli Jugoslaavias Belgradis 1973. aastal toimunud esimestel maailmameistrivõistlustel 200 meetri rinnuliujumises maailmameistriks ja ujus uue maailmarekordi.
1974. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel Uus-Meremaal Christchurchis võitis ta kulla 200 meetri rinnuliujumises, teise kulla 200 meetri kompleksujumises ja hõbeda 100 meetri rinnuliujumises. 1974. aastal Austrias Viinis toimunud Euroopa meistrivõistlustel võitis ta maailmarekordiga kulla 200 meetri kompleksujumises. Samuti võitis ta kulla 200 meetri rinnuliujumise ja hõbeda Suurbritannia 4x100 meetri kombineeritud teateujumise meeskonna liikmena. Aastatel 1972–1976 oli ta võitmatu 200 meetri rinnuliujumises.
Wilkie parim aeg saabus aga pärast mitu aastat kestnud intensiivseid treeninguid, õppides Miami ülikoolis spordi stipendiumi nimel ja võisteldes ülikooli Miami Hurricanes ujumis- ja vettehüpete meeskonnas. Ta võitis Montréalis 1976. aasta suveolümpiamängudel 200 meetri rinnuliujumises kulla maailmarekordiga 2.15,11, mis ületas John Hencken endise rekordi (2.18,21) rohkem kui kolme sekundiga. Ta lisas oma kollektsiooni ka 100 meetri rinnuliujumise hõbemedali (ajaga 1.03,43). [14] Tema maailmarekord pidas vastu kuus aastat, enne kui selle ületas Kanada ujuja Victor Davis.
Wilkie võitis Miami ajal kolm korda ameerika meistrivõistlustel kolm Amateur Athletic Unioni (AAU) riiklikku meistrivõistlust ja kolm NCAA ujumise meistrivõistlust. 1987. aastast on ta Miami ülikooli spordikuulsuste hallis (University of Miami Sports Hall of Fame).
Ta oli kolm korda Euroopa aasta ujuja ja Briti aasta sportlane 1975. aastal. 1977. aastal määrati ta Briti impeeriumi ordu liikmeks, 1982. aastal paigutati ta rahvusvahelisse ujumiskuulsuste hall (International Swimming Hall of Fame) ja 2002. aastast on ta Šotimaa spordikuulsuste hallis (Scottish Sports Hall of Fame).
Pärast pensionile jäämist oli Wilkie aktiivne ujumismaailmas, tegeles ujumise abivahendite ja tehnikaga. Väidetavalt oli ta esimene ujuja, kes kandis võistlemiseks peakatet ja kaitseprille, et parandada vees sujuvamat liikumist, ehkki ka tema sõnul kandis ta kaitseprille vees kloori suhtes allergia tõttu. Ja mütsi, et hoida oma pikki juukseid.
Wilkie asutas 1986. aastal tervishoiuettevõtte Health Perception (UK) Ltd. See müüdi 2004. aastal William Ransomile ja Son plc-le 7,8 miljoni naela eest. 1985. aastal tutvus ta rootslanna Helen Isacsoniga, kellest sai tema elukaaslane. Neil on kaks last, Natasha ja Adam. 2009. aastal aitas ta luua lemmikloomatoidu ettevõtte Pet's Kitchen, mis varustas Briti supermarketeid.
2016. aasta aprillis ajakirjale bunkered.co.uk antud intervjuus kritiseeris Wilkie golfi taaspääsemist olümpiamängudele. Ta nimetas Jack Nicklausi ja Gary Playeri väiteid, et olümpiamängud kasvataksid mängu kogu maailmas kui „absoluutset jama”, samas ütles ta, et mängijaid, kes ei viibi Rio de Janeiros mängude ajal, ei saa pidada tõelisteks olümplasteks.