De docta ignorantia

"De docta ignorantia" ("Õpetatud mitteteadmisest") on Nicolaus Cusanuse teos.

Teose idee tekkis autoril siis, kui ta meritsi naasis Konstantinoopolist, kus ta oli viibinud 1437. aastal seoses Firenze uniooni ettevalmistamisega. Töö valmis 12. veebruaril 1440, nagu näitab kuupäev raamatu lõpus, mis on ära toodud mõningates käsikirjades.

Kuigi teos kasvab välja hilisskolastika ja saksa müstika ideedest, on oletatud, et Cusanust mõjutasid idakiriku kirikuisade teosed, mida ta Bütsantsis hoolega kogus. Oleva hierarhia ja targa korralduse, maailma ühtsuse ning selles absoluutse täpsuse puudumise idee figureerivad ka Cusanuse varasemates teostes "De concordantia catholica" (1433) ja "De correctione Kalendarii" (1436) ning 20 vestluses, mis on kirja pandud 1440.

Käsikirjad ja väljaanded

[muuda | muuda lähteteksti]

Teosest on teada 19 käsikirja. Ernst Hoffmanni ja Raymond Klibansky tekstikriitiline väljaanne (1932), mis on teoste kogu ("Opera omnia") esimene köide, kasutab 15 käsikirja.

15. ja 16. sajandil ilmus teos neljas trükis.

Teos koosneb kolmest raamatust. Esimene raamat räägib Jumalast, teine raamat maailmast ja kolmas raamat kristoloogiast.

Esimene raamat

[muuda | muuda lähteteksti]

1. Meil ei ole võimalik teada absoluutset tõde. Tõepoolest, kõike, mida me teame, teame proportsioonide (et proportsioon kätkeb ühtivust ja erinevust, siis ka arvu) vahendusel. Lõpmatu aga ei ole lõplikuga proportsioonis, nii et meil ei ole võimalik lõpmatut teada. Meil on aga igatsus tunnetada, mida rahuldab teadmine oma mitteteadmisest, õpetatud mitteteadmine. 2. Suurim on see, millest miski ei saa suurem olla. Ta on üks ja absoluutselt olev. Absoluutsele, suheteta suurimale miski ei vastandu, seetõttu on ta ühtlasi vähim ning on kõiges. Ta on igasugune võimalik olemine tegelikkuses, kõige allikas, kitsendamata, Jumal. Temast räägib esimene raamat. Absoluutsest suurimast on olemise universaalne ühtsus, kitsendatu, universum. Tema ühtsus on kitsendatud paljuses, milleta ta ei saa olla. Tal on subsistents ainult paljuses. Kõik, mis on absoluudist, on temas ja tema kõiges. Sellest räägib teine raamat. Kolmandas suurimas subsisteerib universum suurimal ja täiuslikemal moel tegelikkuses kui eesmärgis. Kolmas suurim ühineb absoluudiga, mis on täielik piir, sest ta on täiuslikem eesmärk üle meie igasuguse võime. See on Jeesus, temast räägib kolmas raamat. Et asja mõtteni jõuda tuleb tõsta aru sõnade väest kõrgemale. Näiteid peab kasutama transtsendentselt, meeltega tajutavat maha jättes. 3. Kus leidub ületav ja ületatav, seal ei jõuta lihtsalt suurimani, sest ületavad ja ületatavad on lõplikud, säärane suurim on aga paratamatult lõpmatu. Millestki, mis ei ole lihtsalt suurim, on miski suurem. Et võrdsus on astmeline, siis ei saa olla nii võrdseid asju, et nad ei saaks olla lõputult võrdsemad. Sellepärast jäävad mõõt ja mõõdetav alati erinevateks. Seega ei saa lõplik aru asjade tõde sarnasuse abil täpselt saavutada. Tõde on jagamatu, mida mitte miski, mis ei ole tõeline ise, ei saa täpselt mõõta. Aru ei taba kunagi tõde nii täpselt, et seda ei saaks tabada lõputult täpsemini. Me teame tõelisuse kohta ainult seda, et ta on täpsena tabamatu ning tõde ja meie aru suhtuvad teineteisesse nagu kõige absoluutsem paratamatus ning võimalikkus. Asjade missus, olevate tõde, on puhtana kättesaamatu. Mida õpetatumaks me selles mitteteadmises saame, seda enam me tõele läheneme. 4. Suurimani jõuame ainult tabamatult, mõistmata. Suurim võrdsus, mis ei ole millegi suhtes muu ega erinev, ületab igasuguse aru. Ta ei saa olla suurem ega väiksem, seega vähim langeb suurimaga kokku. Suurim on üle igasuguse vastanduse, ta on absoluutselt tegelikkuses kõik, mis olla võib, ta üle igasuguse jaatuse ja samuti ka eituse. Ta on lõpmatu ja kõige piir ja kõige seast mitte millegagi piiratav. See ületab meie igasuguse aru, mis ei suuda vasturääkivaid asju oma alges mõistuse teel ühitada.Sellele lõpmatule jõule kaugelt alla jäädes ei suuda see korraga ühendada neid vasturääkivaid asju, mis on [teineteisest] lõpmata kaugusel. 5. Absoluutselt suurim on tabamatult arusaadav ja nimetamatult nimetatav. Miski ei ole nimetatav, millest ei või olla suuremat või väiksemat. Olevate paljust ei saa olla ilma arvuta. Kui arv oleks lõpmatu, siis lakkaksid proportsioonid ja paljud, siis oleks see arv olematu. Arvu kasvamine on tegelikkuses lõplik ja arv võib saada suuremaks. Kui igast oleks väiksem arv, nii nagu igast arvust on suurem arv, siis poleks asjade erinevust ega arvudes korda ega paljust ega ületavat ja ületatavat, ei olekski arvu. Sellepärast on paratamatu, et arvude seas jõutakse vähimani – üheni, mis langeb kokku suurimaga. Üks ei saa olla arv, vaid ta on iga arvu algus, sest ta on vähim, ja iga arvu lõpp, sest ta on suurim, Jumal. Ta ei ole mitmekordistatav, sest ta on kõik see, mis olla võib. Jumal on tegelikkuses kõik see, mis on võimalik. Jumalus on lõpmatu ühtsus. Kui oleks mitu jumalat, siis ei oleks Jumalat ega ühtki asja. Nii nagu üheta ei saa olla arvu, nõnda suhtuvad sellest lõpmatust ühtsusest laskuvad asjade paljused temasse, et nad ilma temata ei saa olla, sest tema on olemine, olevus. 6.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 De docta ignorantia – alliktekstid Vikitekstides