Demokraatia ja Koostöö Instituut (vene keeles Институт демократии и сотрудничества, prantsuse keeles Institut de le démocratie et de la coopération; lühend IDC) on 2007. aastal loodud Venemaa rahastatav mõttekoda, mille eesmärk on jälgida inimõiguste olukorda lääneriikides. Instituut asub Pariisis (2008–2015 tegutses esindus ka New Yorgis).
Venemaa president Vladimir Putin teatas kavatsusest asutada Euroopas Vabaduse ja Demokraatia Instituut, mis jälgib inimõiguste järgimist, Venemaa-EL tippkohtumisel Portugalis 26. oktoobril 2007: "Euroopa Liit aitab toetuste kaudu sedalaadi asutuste arengut Venemaal. Arvan, et on kätte jõudnud aeg, mil Vene Föderatsioon saab sama teha ka Euroopa Liidus".[1] Idee algataja oli Moskvas tuntud advokaat, Venemaa presidendile nõu andva ühiskondliku palati liige Anatoli Kutšerena. Kutšerena väitis, et nende eesmärk pole astuda ameeriklaste Freedom House’i jälgedes, mis kritiseerib juba aastaid Venemaad järjest vähema demokraatia pärast. “Kõik need ettekanded, mida teevad Freedom House ja teised sellised organisatsioonid, jäägu nende südametunnistusele. Kui nad arvavad, et Venemaa võib panna praegu maailmas 139. kohale, siis iga tervemõistuslik inimene küsib: mis värk on?” ütles Kutšerena. “Olen neid uuringuid analüüsinud ja võin väita, et kõik need ettekanded, mida teeb Freedom House, on puhas ideoloogiline töö.”[2]
Instituudil oli algselt kaks osakonda: Pariisis Natalja Narotšnitskaja juhtimisel ja New Yorgis MGIMO professori Andranik Migranjan juhtimisel. 2015. aastal suleti Ameerika kontor ja Migranjan teatas, et "inimõiguste olukord USA-s on muutunud paremaks".[3]
Euroopa esinduse teadusdirektori John Laughlandi sõnul rahastab instituuti Ajaloolise Perspektiivi Fond, mida samuti juhib Natalja Narotšnitskaja.[4] Aprillis 2013 Saksa telekanalile ARD antud intervjuus ütles Venemaa president Putin, et IDCd rahastab Vene riik.[5]
IDC teadusdirektor oli 2008–2018 Briti euroskeptik John Laughland, kellel on väga Kremli-meelsed vaated.[4]
Wikileaksi andmetel asutas instituudi Venemaa valitsus: „Instituudi mõte on teha lõpp sellele, mida Venemaa valitsus peab Lääne „monopoliks” inimõiguste rikkumiste määratlemisel ja nendest rikkumistest teatamisel, ning väidetavalt arutada inimõiguste temaatikat kultuurimõjudest vabas kontekstis. Lisaks püüab ta parandada Venemaa mainet Läänes.”[6]