Dievturība

Dievturība on Lätis 1920. aastate teisel poolel algatatud läti rahvausundil ja mütoloogial põhinev uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine; analoogiline taarausule Eestis.

Dievturība rajajaks oli kunstnik, harrastusajaloolane ja -folklorist Ernests Brastiņš (1892–1942). Nimetus tuleneb Brastiņši loodud sõnast dievturis – jumalapidaja, jumalaomaja.

Dievturība on monoteistlik-henoteistlik religioon – austatakse üht (pea)jumalat (Dievs) ning kõik ülejäänud jumalused on tema aspektid. Lisaks usutakse alamate vaimolendite olemasolu. Nii jumalad kui muud kujutelmad esinevad maagilise arvu kolme kaupa. Inimene usutakse koosnevate kehast (miesa), astraalkehast (velis) ning hingest (dvēsele). Viimase annab inimesele jumal ning pärast keha surma naaseb see jumala juurde, samas kui astraalkeha jääb mõneks ajaks keha ligidusse ja lõpuks haihtub.

Dievturība õpetuse aluseks on oma katekismus – Cerokslis, milles on 120 küsimuse ja vastuse vormis kirja pandud tähtsamad usulised põhimõtted koos viidetega läti rahvalauludele dainadele. Usulisteks käitumisnormideks on harmoonia ja mitmesuguste vooruste (headus, mõistlikkus, armastusväärsus, aukartus jt) taotlemine; õpetus on elujaatava iseloomuga. Usulisteks toiminguteks on palvetused, ohverdamised, tähepäevade pidamine ning muud rituaalid, mida toimetatakse tihti vabas õhus looduskaunites paikades, nn Māra kirikutes. Koguduse liikmed kutsuvad üksteist kaimudeks ja sõpradeks; on ka toetajaliikmed, kellel puudub koguduses hääleõigus. Sümboliks on Māra rist ehk ristide rist (tuntud ka kui Jeruusalemma rist).

Peamised palveldavad jumalad:

  • Dievs – taevajumal, ülemjumal
  • Laima – õnne- ja saatusejumalanna
  • Māra – maa- ja kodujumalanna

Lisaks austatakse vähemaid jumalusi nagu Jūras māte (Mere-ema), Ūdens māte (Vete-ema), Upes māte (Jõe-ema).

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]