"Digesta seu Pandectae" (ee "Digestid ehk Pandektid") on üks osa Rooma õiguse kogust "Corpus iuris civilis". "Digestidesse" on süstemaatiliselt kokku kogutud fragmendid tähtsamate Rooma juristide töödest. "Digestid" koostati aastatel 530–533 keiser Justinianus I korraldusel. Peale valmimist anti "Digestidele" seaduse jõud.
Ladinakeelne pealkiri "Digesta" tuleb sõnast digerere, mis tähendab süstemaatiliselt korda seadma. Kreekakeelne nimetus Pandectae tuleb kreekakeelsest samatähenduslikust sõnast παν δέχομαι.
Peamised õiguse allikad Rooma keisririigis olid juristide teosed ja keisrite korraldused. Vabariigi ajajärgul tegutsesid juristid peamiselt kolmel viisil:
Printsipaadi ajajärk (klassikalise õigusteaduse aeg) oli Rooma õigusteaduse kõrgaeg. Kõige tähtsamad juriidilised teosed kirjutati praktika kohta. Üks olulisemaid kirjanduse liike oli kommentaarid, mida kirjutati seadustele, senati otsustele, ediktidele ja ka teiste juristide teostele.[1]
Klassikalise ja eelklassikalise ajajärgu õiguskirjandust on säilinud väga vähe, sest peale "Digestidele" seaduse jõu andmist lasti kogu varasem juriidiline kirjandus hävitada.[1]
"Digestid" koostati aastatel 530–533 keiser Justinianuse käsul. Justinianus nimetas selleks ametisse 17-liikmelise komisjoni, mille juhiks sai Tribonianus. Justinianuse sõnul luges komisjon koostamise käigus läbi 2000 köidet ja kolm miljonit rida, kuid need arvud on ilmselt liialdatud. Kõigist läbivaadatud teostest jõudis "Digestidesse" 5%. Komisjon sai loa teha algtekstidesse muudatusi ehk interpolatsioone, et muuta need tolle aja õigusele vastavaks. "Digestide" originaal koostati Bütsantsis.[2]
Arvatakse, et Tribonianuse komisjon ei lugenud kõiki tekste koos, vaid töö jagati Sabinuse, edikti ja Papinianuse komisjoni vahel.[3]
Tribonianuse komisjonil tuli "Digeste" koostades ühitada kuus eesmärki:
Lisaks Tribonianusele oli komisjonis 16 liiget: 11 advokaati ja viis õigusteaduse professorit. Dorotheus, Anatolius, Theophilius, Cratinus ja KonstantinuS.[5]
"Digestid" on jaotatud 50 raamatuks, mis jagunevad tiitliteks, mis omakorda jagunevad fragmentideks. Hiljem jagati fragmendid paragrahvideks.[6] Raamatutel pealkirju ei ole.[2]
Tänapäeval struktureeritakse "Digeste" järgmiselt:
Igas pealkirjastatud peatükis ehk tiitlis on toodud kogu käsitletavasse küsimusse puutuv materjal.
Iga fragmendi on kirjutanud üks autor. Fragmendi alguses on märgitud autori nimi, teose pealkiri ja selle osa või raamat. Kokku on "Digestides" 9950 fragmenti.
"Digestidele" viitamisel kasutatakse lühendeid D. või Dig. ja numeratsiooni, kus esimene arv tähistab raamatut, teine peatükki, kolmas fragmenti ja neljas paragrahvi (Näiteks Dig. 33.2.26.1).
"Digestides" on kasutatud fragmente 38 või 39 autori töödest. Kõige rohkem on kasutatud Ulpianuse (⅓ Digestide mahust) ja Pauluse (⅙ Digestide mahust) teoseid. Teiste autorite hulgas on Javolenus, Neratius, Celsus, Julianus, Pomponius, Africanus, Scaevola, Gaius, Marcellus, Papinianus, Marcianus ja Florentinus.[5]
"Digestide" originaalne käsikiri ei ole säilinud. 11. sajandil leiti kaks "Digestide" käsikirja, millest üks on tänapäevani säilinud. Littera Florentina (ka Codex Florentinus) kirjutati Ida-Rooma riigi aladel 6. sajandil. See koosneb 907 lehest.
Käsikiri jõudis Pisasse, mistõttu keskajal tunti seda ka kui Littera Pisana. Firenzesse jõudis Littera Florentina sõjasaagina 1406. aastal. Praegu asub käsikiri Firenzes Biblioteca Medicea Laurenzianas.[8]
Keiser Justinianuse käsul on "Digestide" alguses kasutatud kirjanduse nimekiri. Selle parim versioon sisaldub Littera Florentina käsikirjas. Samas on selles nimekirjas vigu. Mõni "Digestides" kasutatud töö selles ei kajastu ja mõni esineb ainult nimekirjas, mitte "Digestide" sisus.[5]
553. aastal andis Justinianus käsu, et õigusteaduse õppimise aluseks peavad olema Justinianuse "Institutsioonid", "Digestid" ja "Justinianuse koodeks". Esimesel kolmel aastal pidi üliõpilane õppima "Institutsioone" ja "Digestide" esimest viit osa, peale seda pidi üliõpilane kaks aastat iseseisvalt õppima ülejäänud "Digeste" ja "Justinianuse koodeksit".[9]
Keskajal avastati uuesti rooma õigus ning juristide õpetuse aluseks sai "Corpus iuris civilis". Kõige olulisemaks osaks peeti "Digeste". "Digestidele" hakati kirjutama kommentaare ehk glosse, nende autoreid kutsutakse glossaatoriteks. Glosse ei kirjutatud mitte teksti vahele, vaid teksti ümber. Keskaegsete õigusteadlaste jaoks oli "Corpus iuris civilis" pühakiri, mistõttu hakati "Digeste" kutsuma "Pandektideks", mis oli seni tähendanud Piiblit.[10]