Eduard Winkelmann

August Winkelmann

Eduard^[1] August Winkelmann (25. juuni 1838 Danzig – 10. veebruar 1896 Heidelberg) oli saksa ajaloolane.

Sündis kullassepa pojana Danzigis. Õppis Berliini ja Göttingeni ülikoolis, 1859. aastal omandas Berliinis filoloogiadoktori kraadi uurimusega «Sitsiilia kuningriigi haldamisest ....» («De regni Siculi administratione ....»).

1860. aastal tuli E. Winkelmann Eestisse, kus Eestimaa rüütelkonna kutsel sai temast 1860. aasta septembrist ajaloo ülemõpetaja Tallinna Toomkoolis, kus ta töötas 1865. aasta juulini.

1865. aastal kutsuti E. Winkelmann Tartu ülikooli õppejõuks, oli ajal, mil dekaan oli Carl Schirren. 1866. aastal kaitses ta Tartu ülikooli juures magistrikraadi uurimusega «Geschichte Kaiser Friedrichs des Zweiten und seiner Reiche» (I, Berliin, 1863; II, Tallinn, 1865) ning seejärel määrati ta üldajaloo dotsendiks 1866–1869 Tartu Ülikoolis. 1866. aastal täitis E. Winkelmann dotsendina professori ametikohuseid, kuni 1867. aasta suvel kutsuti professori (1867–1869) kohale Wilhelm Maurenbrecher Bonnist.

1866. aastal astus Winkelmann Õpetatud Eesti Seltsi liikmeks, 1867. aasta detsembris valiti ta ÕES-i presidendiks. 1869. aasta jaanuaris astus Winkelmann ÕES-i presidendi kohalt tagasi ning lahkus Eestist. Pärast Tartust lahkumist, valiti ta seltsi auliikmeks ja sidemed ÕES-iga ei katkenud.

E. Winkelmann hakka juba pärast Eestisse asumist huvi tundma Baltimaade, sealhulgas ka Eesti ajaloo vastu. Oma töö algul põrkas ta olulisele takistusele: Balti provintside ajaloo allikate ja kirjanduse kohta polnud ilmunud ülevaatlikku süstemaatilist bibliograafiat. Seepärast alustas Winkelmann 1864. aastal vastavate tööde registreerimist, mis kulmineerus 1869-1870 Peterburis avaldatud Bibliotheca Livoniae Historicaga. Raamatu (kahes eri vihikus) trükki toetasid Baltimaade Ajaloo ja Muinsuse Selts Riias, Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Selts Miitavis, Eestimaa Kirjanduse Ühing Tallinnas ja Muinsuse Selts Narvas ja Venemaa Teaduste Akadeemia Peterburis. E. Winkelmanni «Bibliotheca Livoniae historica» kuulub eesti kultuurilukku nii oma ainestikult kui ka koostamis- ja ilmumisloolt. Teose koostamise kavatsus tekkis E. Winkelmannil Eestis, kus ta ka kogus materjali põhiosa, milleks ta ka isiklikult läbi vaatas siinseid arhiive, asutuste, seltside ja eraisikute suuremaid raamatukogusid, kus teda abistasid paljud kohalikud teadlased ja kultuuritegelased materjali kogumisel ja kontrollimisel^[2].

Aastatel 1869–1873 oli ta professor Berni, 1873 Marburgi ja 1873–1896 Heidelbergi ülikoolis.

Teoseid

• Geschichte Kaiser Friedrichs des Zweiten und seiner Reiche. Bd. 2, 1235-1250. Abth. 1, Vom Mainzer Reichstage bis zur zweiten Excommunication des Kaisers 1865
• Livländische Forschungen 1868
• Johann Meilof: zur Geschichte des römischen Rechts in Livland im 15. Jahrhunderte 1869
• Bibliotheca Livoniae Historica, St. Petersburg: Eggers, 1870, 404 S (Bayerische Staatsbibliothek - [1]), 2. tr. Berliin, 1878

Viited

1. Eduard Winkelmann veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
2. Ilse Veersalu, E. Winkelmanni „Bibliotheca Livoniae historica" saamislugu, Keel ja Kirjandus 1970 nr 6, lk 340-345

Välislingid

• Eduard Winkelmann veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"