Eesti Punane Rist

Eesti Punane Rist (lühend EPR) on 1919. aastal asutatud humanitaarorganisatsioon, millel on Eestis 17 kohalikku seltsi^[1]. EPR on osa rahvusvahelisest Punase Risti liikumisest, mis tegutseb 192 riigis 14 miljoni vabatahtlikuga.

EPRil on palju tegevusvaldkondi^[2]. Organisatsioon:

• korraldab esmaabikoolitusi kõikjal Eestis ja teeb tervisealast ennetustööd. Lisaks füüsilisele esmaabile on rõhk psühhosotsiaalsel abil;
• kogub annetusi ja toetab piirkondi kõikjal maailmas, mille elanikud kannatavad katastroofi/kriisi tõttu^[3];
• annab vähekindlustatud elanikkonnagruppidele kõikjal Eestis toiduabi ja varustab abivajajaid hügieenitarvetega;
• otsib relvakonflikti või katastroofi tõttu kontakti kaotanud pereliikmeid, II maailmasõja ajal langenud sõjaväelaste haudu jm;
• on valmis reageerima ja abistama suurõnnetuste ja kriiside korral.

Ajalugu

Punase Risti loomise idee tekkis 1859. aastal Solferino sõjatandril, kus noor Šveitsi ärimees Jean Henri Dunant kogus kokku haavatud ning organiseeris kohalikest külanaistest kannatanute abistamiseks erapooletu abistamise grupi. Tagasi kodulinnas Genfis kirjutas noor šveitslane raamatu “Solferino mälestus”, mille viimases peatükis seisab üleskutse luua vabatahtlikest koosnevaid erapooletuid abistamise gruppe ka teistes riikides. Raamat nägi trükivalgust 1862. aastal ning Punase Risti loomise idee oligi sündinud. 1863. aastal tuli Genfis kokku ^[4], mis aasta hiljem võttis vastu I Genfi konventsiooni “Haavatute abistamine sõjaväljal”.

Eestimaal asutati esimene Punase Risti eelkäija-organisatsioon Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamide Komitee 5.12.1872.

Eesti Punane Rist asutati 24. veebruar 1919, kui I diviisi arsti Hans Leesmenti koostatud põhikirja kinnitas Eesti valitsus. Eesti Punane Rist allus esialgu Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale, dr Arthur-Aleksander Lossmannile. 25.02.1922 võeti Eesti Punane Rist vastu Rahvusvahelise Punase Risti Seltside Liiga liikmeks ja 11.04.1922 tunnustas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee EPRi kui rahvusvahelise Punase Risti Liikumise täieõiguslikku liiget.

Järgnenud Eesti Punase Risti rahuaegne tegevus oli väga laialdane, loodi invaliidide- ja lastekodusid, sanatooriume ja suvekodusid, korraldati abiandmist maanteedel ja veekogudel, organiseeriti sanitaartransporti, elanikele õpetati esmaabiandmist, abistati puudust kannatajaid ja vanureid. 25. juunil 1919 avati Tabasalus varjupaik sõjainvaliidide ja sõjas kannatada saanud perekondade lastele. 1. septembrist 1921 alustas Virumaal endises Aaspere mõisas tööd EPR lastekodu. 1. juunist 1922 töötas Nõmmel Pääskülas EPR väikelaste varjupaik, 1. jaanuarist 1938 alustas samas tööd ka kehaliste puuetega laste koolkodu. 1. märtsil 1938 alustas tööd Konstantin Pätsi nim. EPR Vabaõhukool Kose-Lükatil.

Imastu mõisa peahoone

Haapsalu Sadama 21, August Volbergi projekti järgi ehitatud sanatooriumihoone

1920. aasta juunis asutas Punane Rist Tallinnas sõjainvaliidide kodu. 1920. aasta 23. oktoobril viidi see Tapa lähedale Imastu mõisa, kuhu Imastu sõjainvaliidide kodu invaliidide väljaõppeks loodi kingsepa-, foto- ja raamatuköitmise töökojad. 1922. aasta juunis avati Kindral Laidoneri nim. Eesti Punase Risti sanatoorium Haapsallu, Sadama tänav 21. 1936. aastal vanad amortiseerunud majad lammutati ja arhitekt August Volbergi projekti järgi ehitati uus 72-kohaline sanatooriumihoone.

Nõukogude perioodil (täpsemalt 1944–1991) kandis Eesti Punane Rist nime Eesti NSV Punase Risti Selts. Aastal 1991 ennistati algupärane nimi Eesti Punane Rist.

Põhimõtted

Punase Risti Liikumise, sh EPRi põhimõtted on:

• Inimlikkus
  • Liikumise eesmärk on kaitsta elu ja tervist ning tagada lugupidamine kõikide inimeste vastu.
• Võrdsus
  • Liikumine ei erista inimesi rahvuse, rassi, usuliste tõekspidamiste, klassikuuluvuse või poliitiliste veendumuste alusel. Leevendades üksikisiku kannatusi, lähtutakse tema esmavajadustest ja antakse eelisõigus kõige suuremas hädas olijaile.
• Erapooletus
  • Liikumine ei lasku poliitilistesse, usulistesse, rassilistesse või ideoloogilistesse vaidlustesse. Liikumine abistab lahinguväljal vahet tegemata kõiki haavatuid ning üritab nii rahvusvaheliselt kui ka rahvuslikult leevendada või ära hoida kõiki inimkannatusi.
• Sõltumatus
  • Liikumine on sõltumatu. Rahvuslikud Punase Risti seltsid peavad oma valitsuste humanitaarteenistusi abistades ja seadustele alludes alati säilitama oma sõltumatuse, et olla igal ajal valmis liikumise põhimõtteid järgides tegevusse astuma.
• Vabatahtlikkus
  • Liikumine on vabatahtlik ega lähtu kasu saamise soovist.
• Ülemaailmsus
  • Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine, millesse kuuluvatel rahvuslikel seltsidel on võrdne staatus ja võrdsed õigused ning kohustused üksteise abistamise osas, on ülemaailmne.
• Ainusus
  • Igas riigis võib olla vaid üks Punase Risti või Punase Poolkuu Rahvuslik Selts. See peab olema avatud kõigile. Seltsi humanitaartegevus hõlmab kogu riiki.

Seltsid ja regioonid

Eesti Punane Rist tegutseb kõikjal Eestis.

Selts on organisatsiooni väike üksus, mis asub maakonnas.

Regioon on laiem üksus, mis jaotab organisatsiooni neljaks osaks tegutsemisala poolest.

Põhja regioon

• Tallinna selts
• Paldiski selts

Lõuna regioon

• Jõgevamaa selts
• Tartumaa selts
• Valgamaa selts
• Põlvamaa selts
• Võrumaa selts
• Viljandimaa selts

Lääne regioon

• Järvamaa selts
• Pärnumaa selts
• Raplamaa selts
• Läänemaa selts
• Saaremaa selts
• Hiiumaa*

Ida regioon

• Lääne-Virumaa selts
• Narva selts
• Ida-Virumaa selts

*Hiiumaa ei tegutse eraldi seltsina, kuid ka seal pakutakse esmaabikoolitusi ja vajadusel esmaabivalveid.

Vaata ka

• Ühistöö
• Punase Risti embleem

Viited

1. https://redcross.ee/seltsid/
2. "EPRi tegevus".
3. "EPRi toetuskeskkond". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. märts 2021.
4. Punase Risti Komitee

Välislingid

• Eesti Punase Risti koduleht