See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) |
Ei-päev (uuskreeka keeles Επέτειος του Όχι Epéteios tou Óchi; eesti keeles kreekapäraselt ka Ochi-päev) on rahvuspüha Kreekas[1][2] ja Lõuna-Küprosel, mida tähistatakse iga aasta 28. oktoobril.[3][4][5] Seda tähistatakse samuti kreeka diasporaas kogu maailmas.[6]
Teise maailmasõja ajal andis Kreeka diktaator Ioannis Metaxas sel päeval 1940. aastal eitava vastuse Itaalia fašistliku diktaatori Benito Mussolini ultimaatumile, millega taheti Itaalia vägede vaba sisenemist Kreeka territooriumile.[2]
1940. aasta 28. oktoobri esimestel tundidel esitas Itaalia suursaadik Emanuele Grazzi Metaxasele Saksa suursaatkonnas Ateenas ultimaatumi, milles nõuti Itaalia sõjaväele vaba pääsu Kreeka territooriumile ja teatud määratlemata strateegiliste objektide (sadamate, lennujaamade jms) hõivamise lubamist. Nõudele reageerimiseks anti aega kolm tundi. Sisuliselt tähendanuks nõudele allumine Kreeka okupeerimist.
Väidetakse, et Metaxas vastanud ultimaatumile lühidalt: "Όχι!" ("Ei!"). Tegelikult keeldus ta prantsuskeelse lausega: "Alors, c’est la guerre!" ("Siis on see sõda!").[viide?]
Seda ajaloolist hetke iseloomustas USA president Franklin Roosevelt nii: "… ka kolme päeva, kolme nädala või kolme aastagi pärast oleks vastus olnud sama".[7]
Vastuseks Metaxase keeldumisele ületas Itaalia sõjavägi sama päeva varahommikul kell 5.30 Kreeka piiri Píndose mäestikus (protektoraadi all oleva Albaania lõunaosa poolt) ja alustas sõjategevust.
Kreeka oli seni püsinud Teises maailmasõjas neutraalsena. Nüüd alustati vastupanu ja tõrjuti Itaalia ülekaalukas sõjavägi tagasi Albaaniasse ning okupeeriti aasta lõpuks isegi Albaania lõunaosa (kokku umbes veerand Albaania territooriumi). Rinne jäi mõneks kuuks seisma.
Mussolinile oli kinnitatud, et Kreeka hõivamine ei võta rohkem kui kaks nädalat. Nüüd oli ta vastamisi ootamatu takistusega, sest oli alahinnanud maastiku ja karmi talvekliima mõju vägede võitlusvõimele.[8] Mussolini andis oma hilisemas kõnes 5. oktoobril 1941 hinnangu: "Sõda Kreekas tõestas, et sõjas pole miski kindel ja alati ootavad meid ees üllatused".[7]
Seetõttu ei tähenda 28. oktoober kreeklastele mitte üksnes Mussolini nõudmistest keeldumise päeva, vaid Itaalia sõjaväe esialgset väljatõrjumist Kreekast.[9]
Pärast vähest lahingutegevust märtsis 1941 tulid Itaaliale appi Bulgaaria ja Saksamaa. Viimane tungis 6. aprillil Bulgaaria kaudu Kreekasse. Pärast tugevat vastupanu alistus Põhja-Kreeka 23. aprillil. Kogu Kreeka okupeeriti 1. juuniks, maa jaotati kolmeks (Bulgaaria, Itaalia ja Saksa) okupatsioonitsooniks (Kolmikokupatsioon).
Vaatamata lüüasaamisele võitles Kreeka peaaegu kaheksa kuud, takistades samal ajal teljeriikide sõjavägede kasutamist mujal. Adolf Hitler möönis oma kõnes 4. mail 1941, et: "… Kreeka sõdurid võitlesid ennekõike julgelt ja kartmatult".[5]
Saksa ülemjuhatus olevat olnud sunnitud lükkama edasi sissetungi Nõukogude Liitu, mistõttu algselt talveks mittevalmistunud Saksa sõjavägi kohtus seal karmi talvega ja kandis seetõttu raskeid kaotusi.
Näiteks on Saksa kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel tunnistanud Nürnbergi protsessil nii: "... kreeklaste uskumatu vastupanu tõttu hilines Saksa sissetung Venemaale kahe või enamagi olulise kuu võrra, ilma selle pika viivituseta oleks lõpptulemus olnud teistsugune nii idarindel kui sõjas üldiselt".[10] Briti marssal Harold Alexander väitis oma kõnes Briti parlamendis 28. oktoobril 1941: "Ei oleks liialdus öelda, et Kreeka segas Saksamaa plaane tervikuna, sundides rünnakut Venemaale kuue nädala võrra edasi lükkama. Me ei tea, milline oleks olnud Nõukogude Liidu olukord ilma Kreekata".[7]
On arvamusi, et ilma Metaxase eitava vastuseta oleks Teine maailmasõda kestnud palju kauem.[4][9][11] Briti Teise maailmasõja aegne välisminister ja hilisem peaminister Anthony Eden oli arvamusel, et: "Kreeka andis Mussolinile unustamatu õppetunni, … et ta hoidis sakslasi kuus nädalat mandril ja Kreetal, et ta lõi segi kõik Saksa relvajõudude ülemjuhatuse plaanid, tuues kaasa üldise pöörde kogu sõja käiku".[7]
Austust kreeklastele avaldas ka Briti peaminister Winston Churchill oma kuulsate sõnadega: "...(nüüdsest) me ei ütle, et kreeklased võitlesid kui kangelased, vaid kangelased võitlevad nagu kreeklased".[5][7][8][11][12] Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov tundis oma memuaarides, et "Võlgneme Kreeka inimestele selle, et suutsime peatada Saksa sõjaväe Moskva all".
Seetõttu on Briti sõjaajaloolane, kirjanik ja ajakirjanik John Keegan nimetanud Kreeka jõupingutusi "Teise maailmasõja otsustavaks tulevikusuunaks."[10]
Alates 1942. aastast tähistati Ei-päeva peamiselt Kreeka vastupanuliikumises. Pärast sõda kuulutati see päev Kreekas riiklikuks pühaks.
Ei-päev on Kreekas ja Lõuna-Küprosel suur riigipüha ja väga oluline pidupäev. See on vaba päev[13], mil kõikjal linnades korraldatakse paraade ning suguvõsakokkutulekuid. Ettevõtted, asutused, poed ja koolid on suletud. Väikelinnades ja külades on koolilapsed ja üliõpilased paraadil sinist ja valget ehk Kreeka lipu värvi riietuses.[14] Suuremates linnades marsivad veteranide, üliõpilaste ja koolilaste lippude ja plakatitega[3] paraadi järel Kreeka relvajõud. Paraadi on jälgimas kohalik omavalitsus ja ametnikud. Peetakse poliitilisi kõnesid ja mälestatakse rahvuskangelasi.[5][8][15]
Päeval korraldatakse rahvatantsuüritusi ja Kreeka õigeusu kiriku jumalateenistusi.[4][9] Pidustustest võtab tavaliselt osa palju noori ja rahvariietes lapsi, mis näitab, et kreeklastele on ajalugu eriti oluline. Sel päeval peab arvestama rahutuste, liiklusseisakute, tänavate sulgemise ja väga harva sõitvate bussidega. Kõikide avalike hoonete ning elamute seintel ja rõdudel lehvib Kreeka lipp. Pärast paraadi jätkub pidupäev suurte söömingute ja kohvikus istumistega.
Mitmed viimaste aastate sõjavastased protestid on Kreeka niigi pingelisel poliitilisel maastikul andnud Ei-päeva tähistamisele uut elujõudu ja täiendavat poliitilist alatooni.[9]