"Elisabeth, Inglismaa kuninganna" (originaalis Elisabetta, regina d’Inghilterra) on Gioachino Rossini ooper (dramma) kahes vaatuses Giovanni Schmidti libretole Carlo Federici draama "Il paggio di Leicester" (1813) järgi, mis omakorda põhines Sophia Lee romaanil "The Recess" (1785). Esmaesitus toimus 4. oktoobril 1815 Napoli Teatro San Carlos.
Dirigeeris Nicola Festa
"Elisabettaga" algas Rossini Napoli periood. Aastatel 1815–1822 komponeeris ta Napoli teatritele kümme ooperit, millest kaheksa esietendusid Teatro San Carlos. See oli impressaario Domenico Barbaia juhitud teater. Barbaia tellis Rossinilt ooperi, millega soovis just pärast tulekahjus hävinud teatrimaja uuesti üles ehitatud hoonet avada. Barbaial oli komplekteeritud suurepärane orkester ja suur segakoor. Seni oli Rossinil olnud kasutada vaid meeskoorid. Barbaia teenistuses olid ajastu suurimad Itaalia lauljad. Nende hulgas Isabella Colbran, kes oli tol ajal Barbaia armuke. Temale kirjutas Rossini nimiosa muusika. Hiljem sai Colbranist Rossini esimene abikaasa, kes inspireeris teda looma just tema jaoks head muusikat ettekandmiseks teistes ooperites. Teatro San Carlol oli kasutada ka kaks ekstraklassi tenorit. Üks lüürilise laulustiiliga (Emanuela Garcia) ja teine (Andrea Nozzari) veidi tumedama tämbriga kangelaslike rollide esitamiseks.
Muusikaajalooliselt on "Elisabetta" oluline teos, kuna see oli esimene ooper, kus on loobutud secco retsitatiividest. Kõik retsitatiivid on keelpillisaatega ja maestro enda kirjutatud. Seda teost peetakse ajaloolis-romantilise ooperi prototüübiks. Teos paistis silma briljantse viimistletuse ja vitaalsuse poolest.
Kasutatud lugusid varasematest ebaedukatest Napoli ooperitest "Ciro in Babilonia, Aureliano in Palmira" ja "Sigismondo". Avamäng ja finaal on "Aureliano in Palmirast". Sama avamängu kasutas Rossini neli kuud hiljem veel "Il barbiere di Siviglias", kus ka Rosina esimene aaria ei erine kuigi palju Elisabetta I vaatuse aariast „Questo cor ben lo comprende”.
Esietendus, mis avas teatri sügishooaja, oli triumf vaatamata heliloojate Simon Mayri ja Giovanni Paisiello pooldajate vastuseisule. Etendusega tähistati ka Sitsiiliast pärit printsi Francesco nimepäeva. Seetõttu oli kohal kuningas Ferdinand I koos oma õukonnaga. Ooperit mängiti Teatro San Carlos kuni oktoobrini ja sellega avas teater ka karnevalihooaja 26. detsembril. Pärast väljatulekut oli üks Rossini tähelepanuväärsemaid teoseid ning kuni 1840. aastani järgnesid esietendused paljude Itaalia linnade ooperiteatrites. Pärast Napoli edu levis "Elisabetta" Euroopa ja Ameerika teatritesse ning püsis rahvusvahelise tähelepanu all peaaegu 19. sajandi keskpaigani. Esietendused olid Barcelonas (1817), Londonis (1818), Dresdenis (1818, 1819), Viinis (1818, 1822), Peterburis (1820 vene keeles), Pariisis (1822 itaalia keeles), Berliinis (1824), Odessas (1830) ja Mehhiko (1834). Vajus aga siis rohkem kui sajandiks unustusse.
1953. aastal tegi Itaalia raadio ooperist spetsiaalse salvestuse, pühendades selle kuninganna Elizabeth II kroonimispidustusteks. Alates 1975. aastast on oopus olnud aeg ajalt mõne maailma juhtiva ooperiteatri mängukavas. Seda on nähtud Palermos (1970), Arlesis (1975), Torinos (1975), Napolis (1991), New Yorgis (1998), Buenos Aireses (2004) ja Pesaros Rossini festivalil (2004).
"Elisabettat" on erinevate solistide koosseisuga helisalvestatud 1953, 1971, 1975, 1985, 1999, 2002. aastal.
Samal teemal on kirjutanud oopereid Pavesi (1810), Carafa (1818), Donizetti ("Roberto Devereux", 1837), Giocometti (1853), Klenau (1939), Walter (1939), Britten ("Gloriana", 1953) ja Fortner (1972).
Tegevus toimub Londonis 16. sajandi alguses Whitehalli palee troonisaalis, palee ruumides ja Londoni Toweris kuninganna Elizabeth I valitsemisajal. Kuninganna kuuleb Norfolki hertsogilt, et tema favoriit krahv Leicester on salaja abiellunud Mathildega, ühe Mary Stuarti sugulasega. Tal ei õnnestu veenda Norfolki Mathildest loobuma, mistõttu Elisabetta laseb ta vangistada ja ähvardab hukata. Peagi mõistab kuninganna, et tegemist on Norfolki intriigi ja mahhinatsioonidega. Ta on suuremeelne ja annab Leicesterile ning Mathildele andeks ning mõistab reeturist Norfolki surma.