"Elisabeth Kenilworthi lossis" (originaalis Elisabetta al castello di Kenilworth) on Gaetano Donizetti ooper (melodraama serio) kolmes vaatuses Andrea Leone Tottola libretole Gaetano Barbieri näidendi "Elisabetta al Castello di Kenilworth" (1824) järgi, mis omakorda lähtus Eugène Scribe libretost Daniel Auberi ooperile "Leicester, ou Le château de Kenilworth" (1823) ja see omakorda Sir Walter Scotti romaanist "Kenilworth" (1821).
Esmaettekanne toimus 6. juulil 1829 Napoli Teatro di San Carlos. Rollide esmaettekandjad olid Adelaide Tosi (Elisabetta), Luigia Boccabadati (Amelia), Giovanni David (Alberto), Berardo Winter (Warney), Gennaro Ambrosini (Lambourne) ja Virginia Eden (Fanny). Dirigeeris Nicola Festa.
See oli Donizetti esimene ooper Inglise ajaloo Tudori perioodist. Sellele järgnesid "Anna Bolena" (1830), "Maria Stuarda" (1834 ja 1835) ja "Roberto Devereux" (1837). Ooperite "Anna Bolena", "Maria Stuart" ja "Roberto Devereux" juhtivaid naistegelasi nimetatakse sageli „Kolmeks Donizetti kuningannaks". Esietendus oleks pidanud toimuma 30. mail 1829. Kuna Donizetti jäi kevadel raskelt haigeks, lükati esietendus edasi 6. juulile, mil toimus Bourboni Hispaania kuninganna Maria Isabella sünnipäeva galaõhtu. Publikuga peaproov pälvis tugeva aplausi, kuid esietenduse võttis sünnipäeva publik jahedalt vastu. Kuus päeva hiljem toimunud teisel etendusel oli vaatajaskond taas vaimustuses. 1829. aastal anti veel kümme ja järgmisel aastal neli etendust. Muusikaliselt on "Al castello" hoolikalt viimistletud ja peetud „ilusaks ooperiks”. Kuid nelja pearolli ülesehituses on nähtuid tugevaid Rossini mõjutusi.
Donizetti muutis 1830. aasta suve hakul ooperi muusikalist poolt, et seda saaks edasi esitada Napoli Teatro San Carlos. Ta muutes Warney tenori rolli baritoniks ning korrigeeris muusikalugusid. Uus versioon esitati pealkirja "Il castello di Kenilworth" all 24. juunil 1830. Kui jätta kõrvale üksainus edasine lavastus Madridis 1835. aastal, vajus teos kohe unustusehõlma.
Ooperi taaselustamine toimus 1977. aastal Londonis, seejärel esitati 1989. aastal Bergamos ning 2018. aastal veelkord Bergamos Donizetti festivalil.
- Elisabetta (sopran), Inglismaa kuninganna
- Roberto Dudley (tenor), Leicesteri krahv
- Amelia Robsart (sopran), Roberto salajane abikaasa
- Warney (tenor / bariton), Leicesteri tallmeister
- Lambourne (bass), Leicesteri teener
- Fanny (metsosopran), Amelia teenijanna
Tegevus toimub kuninganna Elizabeth I valitsemisajal Kenilworthi lossis. Teatatakse, et kuninganna Elizabethi külastab oma lemmikut Leicesteri krahvi tema Kenilworthi lossis. Krahvil on uus armastatu Amelia Robsart, kellega ta on abiellunud. Kartes kuninganna pahameelt, palub ta oma teenijal Lambourne'il varjata Ameliat kuni Elizabethi lossis viibib. Leicesteri tallmeister Warney viib Amelia lossi kõrvalisse kambrisse ja püüab seal teda võrgutada. Warney seletab, et naine on kambrisse paigutatud, sest krahv ei armasta teda enam. Amelia lükkab Warney lähenemise tagasi. Warney ähvardab kätte maksta.
Amelial õnnestub kambrist põgeneda ja lossi aias salaja kuningannaga kohtuda. Ta räägib pisarsilmil kuningannale oma muredest Leicesteriga, kes on tema arvates ta reetnud. Kuninganna läheb vihaselt Leicesteri ja Warney juurde selgitust nõudmas. Warney püüab kuningannat veenda, et Amelia on tema naine. Kuninganna usub valet. Leicester avaldab kuningannale, et on Ameliaga abielus. Elisabeth läheb veelgi vihasemaks ja vallandab Leicesteri privaatnõuniku kohalt.
Warney soovib viia oma kättemaksu ähvardust täide ja üritab Amelia Kenilworthist ära viia. Ta valetab Ameliale, et see on Leicesteri soov. Naine keeldub Warneyga kaasa minemast. Seejärel üritab Warney Ameliat mürgitada, kuid tema ustav teenijanna Fanny takistab selle toimeviimist. Lõpuks annab Elizabeth käsu Warney arreteerida, annab Leicesterile ja Ameliale armu ning kiidab kõigi juubeldades nende abielu heaks.
Helisalvestised on tehtud 1977., 1989. ja 2019. aastal.
- Koor „Amici a che solleciti?”
- Leicesteri kavatiin „Veggo ahimè! l'ingenua sopsa”
- Amelia ja Warney duett „Non mentir, su quella fronte”
- Koor „Eccola! Oh, vedi!”
- Elisabetta kavatiin „Sì miei figli: il più bel dono”
- Amelia ja Leicesteri duett „Dal genitor che fea”
- Koor „Cauti, guardinghi e taciti”
- Warney aaria „Taci amor, se amica soeme”
- Ansambel „Della caccia il lieto segno - Alme indegne schermita io son”
- Elisabetta e Leicester duett „Ah! Sospira! - Paventa, o perfido”
- Amelia aaria „Par, che mi dica ancora”
- Koor „La Sovrana!”
- Elisabetta aaria „È paga appien quest'anima”
- William Ashbrook. Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982
- Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, Portland, Amadeus Press, 1994
- Fonit Cetra. Gaetano Donzetti Elisabetta al castello di Kenilworth CD, Milano 1989